Lühilugu

Esmaspäeva õhtu,  kell on 20.34. Pikutan oma Mustamäe haigla seitsmenda korruse palatis ja ootan opile viimist. Sisse astubki õde, kes annab mulle kauni rohelise kleidi ja palub seda selga panna. Ongi minek? küsisin mina. Jah, vastas õde, oled juba pikalt pikutanud siin.

Vot nii siis. Enne opisaali jõudmist  läbin mitmed steriilsed ruumid, milles ühes pannakse mu terve jala ümber sokk. Küsisin kas seepärast, et vale jalga ei lõigataks? Siiski ei, haigla eeskirjad nõuavad. Seejärel avanes uks ja mind viidi opisaali, olin oma voodis pikali. Opisaalis olnud õde küsis esimese asjana, kas seda jalga lõigatakse, kus sokk on jah? Ma mõtlesin väga hoolikalt järele. Ärevus oli juba sees ja selline küsimus kohe nõuab pikemat järelemõtlemist :D Suutsin vaid vastata, et ei, kas te teete nalja ve? Õde hakkas sellepeale naerma ja vabandas, et kuumus vist mõjub. Küsimus olevat valesti välja kukkunud. Peagi tuli narkoosiarst, kes teavitas mind, et üldnarkoosi alla mind ei panda, vaid tehakse selga süst, mille tulemusena alakeha tunnetus kaob. See veidi ehmatas. Üldnarkoosi all olin ma pimesoole opi ajal olnud juba, pandi magama ja ärgates oli asi tehtud.

Süst, mis selga tehti oli ebameeldiv. Paari minuti pärast tundsin, kuidas jalad muutusid raskeks. Aga see tunne oli megahea. Kohe käis peast läbi, et täpselt selline tunne on mul olnud korduvalt pärast väga raskeid trenne. Selline meeldiv väsimus. See tunne muidugi muutus. Peagi tekkis mul raskusi oma jalgade tõstmisega ja varvaste liigutamisega. Kuigi katsudes oli tunda, mis kohta katsutakse. Olin opilaual kõhuli. Peagi hakati jalga joodiga kokku määrima ja ma hakkasin naerma. Päris valjult kui aus olla. Narkoosiarsti siis küsis, et mis viga on. Ütlesin, et talla alt on kõdi kui joodi määritakse ja ma ei saa jalga ära ka tõmmata :D Arst hakkas isegi naerma.

Kulusid veel mõned minutid ja operatsiooni läbiviiv arst dr Annus oli kohal .Läks lahti. Opisaali kohta peaks mainima, et mõnus oli seal isegi olla. Temperatuur oli oluliselt madalam kui palatis ja taustaks mängis mõnus muusika. Ok, peab tunnistama, et meeleolu tegi heaks ka rahusti, mida sisse süstiti.

Operatsioon algas veidi pärast 21. Olin näoga seinakella poole. Minuga lõpetati enne 22.30. Peale pandi kips. Seejärel viidi mind opijärgsesse väga suurde palatisse, kus olin ainus kahe meditsiinitöötaja hoole all. Seal pidin olema niikaua kuni jalgade tunnetamine taastub. Pingutasin mis kole, aga miski ei liikunud. Jäin veidi tukkuma. Kui mind järsku üles aeti, oli kell 00. Proovisin jalgu liigutada ja suutsin seda ainult põlvest teha. Puusa tõsta ei saanud, ükski varvas veel ei liikunud. Peab tunnistama, et tegu oli ühe kõige ebameeldivama tundega üldse, mida olen kogenud. Mind viidi tagasi palatisse. See ajas mind nii närvi, et magama ma enne jääda ei saanud, kui vähemalt varbadki liikuma hakkaksid. Pärast kella 1 öösel hakkasid mõned varbad taas elumärke näitama. Suure pingutusega sain põlve kõverada ja natuke varbaid mudida. Puusa endiselt tõsta ei saanud. Jäin magama.

Hommikuks oli kõik okei. Kõik liikus nagu peab. Algas haiglaelu nagu ikka. Fantastilised toidud, pidevad valuvaigistavad süstid kanni. Üks päev haiglas võrdus 4-5 päevaga tavaelus. Mitte kui midagi ei olnud teha. Telekat ei olnud, lehed lugesin läbi mõne tunniga, KÕIK artiklid kusjuures. Ka igasugu poliitilised juhtkirjad jne mida kunagi niisama ei loeks. Ja nii ma lihtsalt kulgesin. Ainus sõber oli mp3 mängija, mis oli siiski suuremaks abiks öösiti, et magada saaks, sest palatikaaslaste norskamine oli midagi hämmastavat. Nii ma siis poolunes kulgesin läbi öö, muusika valjult mängimas.

Lõikus läks hästi, kõõluse otsad olid kui pintslitaoliselt narmastunud. Nii on kirjas mu haigusloos. Kipsi peal pean hoidma 2 augustini, siis võetakse Tallinnas niidid välja ja pannakse asemele kergem plastikkips. Sellega pidi juba käia saama ja isegi autoga võib sõita. Nii vähemalt öeldi.

Vigastus on aga tõsine. Arsti prognoos oli, et 6 kuu pärast saan jooksmist proovima hakata. Haiglast sain koju kolmapäeval, kui vend mulle järgi tuli ja Pärnusse ära tõi. Kohe koju jõudes võtsin ühendust Tõnis Sahaga. Tõnis Sahk on Eesti parim kaugushüppaja, kelle rekord on 7.99 ja kes äsja tuli Eesti meistriks 7.72ga ja kes sõidab tuleval nädalal Euroopa meistrivõistlustele võistlema. Temal oli täpselt sama vigastus aasta tagasi juunis. Tahtsin igasugu nippe, soovitusi temalt saada. Kuidas on võimalik võimalikult kiiresti ja edukalt taas liikuma end saada. Tõnisega oli mul pikk jutuajamine. Ta soovitas väga palju asju, mida võiks teha ja millal teha. Võtan need kindlasti oma kavva. Näiteks sörkida sai ta täiesti lonkamata esimest korda 9 kuud pärast oppi. Samas ta nägi meeletult vaeva selle jalaga varem. Nii et kui niisama istuda ja oodata, kuluks vist aasta või poolteist, et taas jooksumeest saada.

Ees on väga ränk tee, läbi valu ja pisarate olen kindel. Ent selle tee ma valin. Kui läheb 9 kuud, et normaalselt sörkida, siis nii olgu. Mina teen kõik selleks, et see juhtuks varem. Ma olen valmis 110% pingutama, et sellest vigastusest edukalt välja tulla ja tuleval suvel taas võistelda. Ma ei ole oma viimast sõna veel öelnud ja nii ma ei lõpeta. Kui kuldmedal võideti Eesti meistrivõistlustel 2.10ga, siis hõbe ja pronks 2.05ga. Arvestades, et trennis suutsin vahetult enne hüpata 2.00, olin ma kindlasti valmis vähemalt 2.05 alistamiseks. Aga see jäägu oletuste kausta. Kui nii siis nii. Mul on silme eest siht ja ma ei kaldu sellest kõrvale. Kulutan iga päev niipalju aega kui vaja, et oma jalg taas liikuma saada. Nii kui praegune kips on maas ja plastikkips peal, lähen trenni ja teen ülakeha. Ma ei lähe sellest treeningu rütmist välja, 5-6x nädalas kavatsen teha koguaeg. Ootan vaid, et praegu opijärgne valu väheneks ja siis see algab.

Tagasi tulen ma siis, kui olen parem kui kunagi varem. Seekord ma ei kiirusta, kaotada pole enam midagi, võita on palju. Muide, Eesti meistriks tulnud Karl Lumi ütles mulle, et pool medalist pühendab ta mulle :)