On hetki, kus juhtunu käib silme eest läbi. Ma olen näinud tõsist vaeva, et sellele üldse mitte mõelda. Aga reeglina just hilisõhtuti enne magamaminekut...käib juhtunu silme eest mitu korda läbi. Kuidas ma hakkasin jooksma, kuidas järsku käis raks, mida oli tunda ja kuulda, kuidas ma kukkusin...ja siis sellele järgnenud šokk. Sellistel hetkedel tuleb küll must masendus peale. Ei jõua ka mina 24h positiivselt mõelda.

On olnud väga halb aasta. Kuigi kõik algas hästi. Esmalt võitis mu esimene õpilane 2 Eesti noorte meistritiitlit, seejärel võitsin ma oma esimese medali eestikatelt rekordiga. See oli unustamatu tunne. Tol samal õhtul, kui ma Tartus 2.10 ületasin käis mul silme eest läbi kogu sporditee. Kuidas ma olen niipalju vigastusi ära kannatanud, ennast ainult tahtejõuga üles töötanud...Ma mäletan selgelt kui olin noor poiss, siis treener väga ei tegelenud minuga. Trenni alguses, keskel ja lõpus sain oma juhised kätte ja see oli ka kõik. Ja polnud ka midagi imestada, mul ei olnud tulemusi ega annet.Võistlustele väljaspool Pärnut sain ma harva. Polnud põhjust mind kaasa võtta. Ja sellegipoolest ei kõhelnud ma hetkegi, et minust saab tegija. Põhjuseta ei puudunud ma trennist kordagi aastate jooksul. Ma olin esimesena kohal ja üritasin viimaste seas lahkuda. Ainsad korrad kui puudusin, oli seotud haigena olemisega. Ma kiindusin trenni üha enam ja enam. Kogu suve tegime sõpradega trenni nii et treener oli puhkusel. Tulime iga hommik 11 Kalevi staadionile ja tegime trenni. Pärast käisime meres ujumas ja tulime tagasi staadionile, kus viskasime kuumale kõrgushüppe või teivashüppe matile pikali ja võtsime päikest. See oli meie kodu ja me tahtsime seal olla niipalju kui võimalik.

Poolteist aastat enne ülikooli astumist võtsin ühendust Järvala treeneri Leonhard Soomiga. Tundsin, et ei saa oma treenerilt piisavalt tähelepanu ja hakkasin seega ise otsima võimalusi oma arenguks. Härra Soom tuli mulle väga lahkelt vastu, kuulas ära mu mured, jagas suure portsu soovitusi ja kutsus Türile hüppama, et minust ülevaadet saada. Läksingi. Hüppasin seal võistlustel 1.80 kui ei eksi, kordasin oma rekordit. Pärast võistlust tegin veel oma 20-25 hüpet treeningu jaoks. Edaspidi suhtlesime kirja teel. Temast oli tol hetkel mulle väga suur abi. Eelkõige psühholoogiliselt. Ta ergutas mind ega lasknud mul alla anda.

Mul on olnud väga väga palju vigastusi. Ma ei tea ise kedagi teist, kellel neid niipalju oleks olnud. Treener räägib mulle aastaid juba, et no nüüd on küll see ring täis, et mul on kõik vigastused järgi proovitud. Sama ütles ta ka viimati Tallinnas, kui arsti kabinetis pikali olin ja aru üritasin saada, mis juhtunud on. Ma ei ole kordagi alla andnud. Mul on olud väga raskeid hetki, väga väga raskeid. Ent kõige lootusetumas olukorras olen leidnud taas õige tee. Ma armastan seda, mida ma teen. Keegi ei sunni mind, ei käsuta mind trenni tegema. Olen viimased 4-5 aastat teinud 6x nädalas trenni ja nautinud igat hetke, mida trenn mulle pakkunud on.

Kaldusin teemast kõrvale nüüd väheke. See on nagu kirjandi kirjutamine, kui satun sellele soonele, et hakkan elule tumedates toonides vaatama, juhtub see ja ma võin muutuda väga avameelseks.

Praegu olen ma fakti ees. Mul on käsil sportlastee kõige tõsisem vigastus. Kannakõõlus on inimese keha kõige tugevam kõõlus üldse ja see läks mul katki. Kui haiglast välja sain ja Tallinnast Pärnu poole sõitsin sõbraga, küsis ta minult, et kas nüüd aitab mulle? Ühel hetkel võib veel midagi hullemat juhtuda ja mis siis. Siis ma vastasin vaid talle, et ma ei saa lõpetada, kui mul seest põleb veel. Tunnen, kuidas sees justkui leek põleb. Midagi on nagu tegemata, saavutamata. Teekord siia on olnud nii pikk ja konarlik. Ja kas siis nüüd selline pauk panebki punkti sellele kõigele?

Ma ei tea. Päeva jooksul on paremaid ja halvemaid hetki. Praegu on see halvem. Kardan, et seekord üksi välja august ei rooma. Ei tea mis saab.

Pärast õnnetust arvasin, et hakkan seda nüüd tihti unes nägema. Mul on kombeks palju unenägusid näha. Õnneks nii läinud ei ole. Ühe korra siiski nii juhtus, nii oma 4-5 päeva tagasi. Nägin unes, et olen võistlustel ja juba hüppasin kõrgust. Olid proovihüpped, staadion oli võõras. 1.80 oli peal ja ma hüppasin nii kergelt üle. Siis panid 1.90 peale ja ajasin esimese katse napilt maha, aga ma nagu ei pingutanudki üldse. Vaatasin siis alla ja nägin, et mul on jalas punased Nike universaalnaelikud. Nendega ei saa ju mitte hüpata :D Sörkisin siis tribüünide poole, et hüppenaelikuid võtta ja kohalejõudes vaatasin oma jalga. Kerisin soki ääre alla ja niidid olid veel sees lõikusest. Ehmatasin väga. Kartsin, et kui veel hüppan, tulevad niidid lahti ja kõõlus läheb uuesti katki. See oli tõsine ehmatus. Loobusin hüppamisest...

Ei tea mis ja kas see tähendab midagi. Tavaliselt ma unenägudesse ei usu, pigem võtan neid kui läbielatu kordust, ainult teises olukorras.

Aeg magama minna, pikk filosoofiline jutt on edastatud. Ahjaa, kõhulihaste arv on kasvanud 1900 peale :)

ÖÖD :)