Hommikul oli enesetunne hea, natuke uimane, aga muidu hea. Soojendus oli hea. Kokku oli meid 13. Seega 1 hüppaja pidi välja jääma. Proovikatsed olid korralikud, 1.90 oli latil. Sain sellest 6 korda jagu. Otsustasin ka seitsmenda katse teha, et kindel olla oma valmisolekus. Jooksin kurvini ja terav valu ahilkas peatas mu katse. Jooksin lati alt läbi. Teipisin ahilka tugevalt. Proovisin paigal joosta, valus oli. Teipisin veel tugevamalt. Proovisin veel. Sain natuke paremini joosta, kerge valu oli.
Algkõrgus - esimene katse 1.90 peal... Olin katseks valmis, olin emotsionaalselt end üles kütnud. Alustasin hoojooksu...2 sammu tehtud ja kolmandal katsel käis ragin vasaku jala ahilkas, jalg kadus alt, kukkusin...tugev valu. Olin kindel, et ahilka on pooleks. Olin pikali, kuulsin vaid, et võistluste arsti kutsuti hüppepaika. Paljud hüppajad tulid ja patsutasid õlale. Jalas oli tugev valu, olin pikali pea 10 minutit. Tuli arst ja mind aidati püsti. Suutsin terve jalaga hüpata oma koti juurde, treener oli selleks ajaks samuti minujuurde jõudnud. Ta võttis mu asjad ja ma hüppasin arsti saatel tribüünide poole. Arsti kabinetis pandi mulle kohe külma peale. Käis aktiivne arutelu, kas nüüd on täielik rebend või pääsesin osalise rebendiga... Sain valuvaigisteid. Nüüd olen omadega lõpuks sõbra juures, kes mu autorooli asus ja mu enda juurde tõi. Jalal on side ümber, käia ma ei saa sammugi, varbaid saan liigutada.
Sitt aasta sai sita jätku. Praegu on meeleolu alla igasugust arvestust...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar