Edusammud

Need edusammud tulevad. Vaikselt, aga tulevad. Mõned päevad tagasi küsis esimene inimene minult, et oi kas ma ei lonkagi enam? See tegi tuju heaks. Ma tean, et ma lonkan, ma tunnen seda. Aga see on vähenenud. Ning see on väga rõõmustav. Olen taas usinalt käsile võtnud harjutused, nii kummiga kui ilma. Viimase nädala olen teinud neid päevas 1-2x läbi. Varbseina ääres hoian kätega pulgast kinni ja teen vaikselt ka tõuse päkale. Küll see on mõnus. Kui pöid on soe (olen teind harjutusi 15-20 minutit), siis tuleb see päkale tõusmine üsna kenasti juba välja. Pean toetuma vastu seina, aga käte abi enam ei vaja. Kui aga pöid on soojaks tegemata, siis ega ikka ei tõuse küll veel.
Täna alustasin ka jõusaali treeningutega. Sain jõusaali treenerilt soovitusi ja näpunäiteid ning asusin tööle. Eesmärk taastada reielihased ja säärelihased. Täna tegin jõusaalis kokku poolteist tundi harjutusi, lõpuks jalad värisesid all. Olen tõeliselt kehvas füüsilises vormis ning mulle ei meeldi see. Loodetavasti saan õige rütmi taas kätte ning olukord hakkab laabuma.
Nädalas korra käin saamas stimulaatoriravi ja kaasaegsema ultraheliaparaadiga ravi. Lisaks on mul kodus olemas stimulaatori nõrgem variant, üritan seda teha ülepäeva. See ultraheliaparaat on küll vinge. Kui käisin alguses haiglas sama ravi tegemas 10x, ei tundnud ma mitte kui midagi ravi ajal. See aparaat näpistab ja kõrvetab jalga nii mis kole. Järelikult tugevatoimelisem.

Nii et edusammud on olemas. Tahaks muidugi palju palju enamat, aga tuleb leppida praegusega ja veelgi enam edasi pingutada.