Esmalt mis puutub kummilindiga harjutustesse. Kokku teen 4 harjutust. Kõiki harjutusi sooritan suure väsimuseni, kordused jäävad vahemikku 20-30 reeglina. Kõiki harjutusi teen 2-3 korda läbi. Peaksin tegema 2 korda päevas, ent viimasel ajal olen piirdunud ühega, kuna lihtsalt pole jõudnud teist teha, ujumine ja taastusravi on võtnud oma aja. Kummiharjutused on alloleval pildil.
Mis puutub venitusharjutustesse, siis neid on mul kavas 3. Üritasin leida ka sobivaid pilte, et paremini näha oleks.
Nüüd sellel viimasel pildil teen ma üht harjutust veidi teistmoodi. Haige jalg jääb kõrgemale astmele, teise jala panen ühe astme allapoole. Haige jala kõverdan põlvest ja kätega hoian kergelt ka keharaskust sellel põlvel, et venitus oleks tugevam. Surun seega kanda veel allapoole. Ehk on arusaadav :)
Lonkamisest lahtisaamiseks on arst korduvalt öelnud, et tuleb kõndida kõndida kõndida, päevas 4-5km. Ja mis puutub varvastele tõusmist ja nendel kõndimist, siis sellist asja ei kujuta ma praegu ettegi. Ma ei suuda selle haige jalaga kanda maast lahti saada isegi millimeetrit. Lihtsalt ei saa tõusta varvastele, tee mis tahad :( Vees nüüd juba suudan ja see on mõnus, sest ei suutnud ma seda ka seal paar nädalat tagasi.
Loodan, et sain natuke kasulik olla. Tore on kuulda ka teie edusammudest ja neid endaomadega võrrelda. Aitan alati kui oskan, nii et küsida võib julgelt kõike. :)
Aitäh! Siis ma olen ühe asjaga ees:D Varvastele tõusen vabalt,aga kõnnin nii ikka täiega longates. Aga teen tööd selle kallal. Aga nii pikki maid ma küll päeva jooksul kõndida ei suudaks.
VastaKustutaTänan, et jaksasid nii põhjalikult vastata. Leidsin Sinu vastustest, et ka mina olen õigel teel oma tegemistes. Tänan Sind selle eest! Esmane varvastele tõusmine oli mulle ka katastroof, ma tegin ikka jalale tõsiselt haiget. Aga siis proovisin nii, et seisan kahel jalal võrdselt kätega kapi äärele toetudes, siis hakkasin natukese haavaal proovima päkkadele tõusta, kord ühele, siis teisele njalale. See pole kerge, aga proovi nii, peaasi et ei kiirusta. Tee hästi rahulikult, kasvõi millimeeter haaval, aga nats päkkadele tõusta on omaette emotsioon! Küll Sa selle avastad. Mina olen nüüd ametlikult tööpostil juba, aga trepist allaminek on üsna "koomiline". Harjutame ikka edasi, "helgema" tuleviku nimel!
VastaKustutaPeab ütlema, et tekitasite mul sportlikku viha :D Ja see on hea, olen hakanud usinamalt tööd tegema. Imelik jah, et varvastele ma tõusta ei suuda, aga trepist võin alla keksida sisuliselt nagu enne traumat. Kuigi ma ei keksi, kuna ei taha liialt riskida. Aga mis siin ikka, töö peab jätkuma :)
VastaKustuta