Pühapäeva hommik. Kell on 7. Ärkasin ja asusin Pärnu poole teele, et Paikusel võistlustel kaasa lüüa. Olin alates kolmapäevast oma nooremate trennilastega laagris. Olin väga ärevil. Õnneks sain hästi magada. Enesetunne oli väga imelik kui alustasin soojendusega. Väga kiiresti tõmbas hinge kinni, õhku peale ei tulnud. Jalad pisut värisesid. Aga see ei tekitanud väga suurt paanikat, sest just sellises seisus on mõnikord tulnud väga korralik võistlus välja. Alustasin 1.70 pealt. Vahele ei jätnud ma ühtegi kõrgust. 1.70, 1.75, 1.80, 1.85, 1.90, 1.95 ja 1.98 alistusid kõik esimesel katsel! Seejärel lasin peale panna 2.02. Lihtsalt põhjusel, et seda kõrgust olen ma väga vähe hüpata saanud. Seekord kahjuks kõrgus ei alistunud. Viimane katse oli ikka täitsa katse moodi juba. Ärritusin väga, kui nägin silmanurgast latti maha kukkumas. Tundsin nii selgelt, et olen täna sellest kõrgusest üle.
Aga kokkuvõttes jään ma rahule. 1.98 palusin peale panna just seetõttu, et tegu on tänavuse Eesti meistrivõistluste A normatiiviga ning tahtsin igasugused pinged maha saada esimese võistlusega eeldades, et tahan eestikatel osaleda. Nii et miinimum eesmärk sai täidetud. Nende hüpete põhjal jääb mulje, et hetkel oleks 2.05 piiriks. Et hüpata kõrgemale, oleks vaja teha hoojooks pikemaks ning muuta mitut asja, mida jala tõttu paraku veel teha ei saa. Aga eks näis. Jalg oli väga hea isegi. Määrisin enne soojendust soojendava kreemiga selle muidugi sisse ka, aga pärast võistlust ka jalg hullemaks ei läinud.
Mulle endale meeldib see, et selleks võistluseks valmistumine erines tavapärasest nagu öö ja päev. Eelmine päev mängisin lastega laagris ligi 2 tundi üht jooksumängu, mis jalad täiesti läbi võttis. Arvan ise, et jooksin selle mänguga läbi kusagil 6-7km. Lisaks oli meil saunaõhtu ning leiliruumis end tagasi samuti ei hoidnud. Tavaliselt puhkan täielikult 2 päeva enne võistlust ning siis on mu enesetunne viimase peal. Nii et see oli ka võibolla põhjus, miks järgmine päev end eriti pehmelt tundsin. Sellegipoolest sain hüpatud, nii et ehk leiab lisa sentimeetreid ka valmistumisel.
Tegelikult on enesetunne nii kummaline. Hoojooks, mis on mu üheks trumbiks on praegu niivõrd pehme ja uimane. Aga tõukesse minekul on jalg tõesti väga hea ja ma jõuan hüpata. See on lihtsalt megahea tunne.
Täna helistasin Tartusse oma treenerile ja teatasin ka talle, et käisin võistlemas. Kui viimati Tartus mai lõpus rääkisime, siis ma isegi ei saanud trennis hüpata, võistlemisest rääkimata. Ta oli täna väga üllatunud ja niivõrd rõõmus kuuldes tulemust ja seda, et ma sain kenasti hüpata. See jutuajamine tõstis mu tuju täna mitme kraadi võrra paremaks ikka. Ta tahtis, et ma nüüd hüppaksin 30.juuni Kohilas kuldliiga etapil, aga seekord ei ole meeste kõrgushüpet kavas. Ta pidi veel uurima korraldajalt, et ega seda ei anna kavva juurde panna. Nii et ootan ja vaatan, kus järgmise stardi teen.
Täna tegin juba korraliku jõutrenni ja kuigi jalad ei olnud väga teravad, jäin tehtuga rahule.
Aga selline nägi siis välja mu viimane üritus 2.02 peal:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar