Üks suur suur pettumus

Alustaksin sellest, et medali sai täna 2.00 ületamisega ja seda teisel katsel. Nii et toodi kandikul ette. Aga ole mees ja võta. Mina seda täna ei suutnud.

Raske on kuskilt alustada. Pettumus on suur, masendus samas mitte. Soojenduse ajal oli enesetunne selline enam-vähem. Ei midagi erilist ega midagi hullu. Proovihüpped 1.80 peal tundusid ka enam-vähem normaalsed. Esimesed häirekellad hakkasid lööma 1.90 peal proovihüpetel, kui kuidagi üle ei tahtnud saada. Jalutasin pärast hüpet treeneri juurde ja tema ütles, et ma pean jooksma ka hakkama, et ma täiesti jalutan peale. Ja endaarust oli gaas täiesti põhjas. Siis sain aru, et see küll head ei tähenda. Uhasin nii peale kui vähegi suutsin ja mitte midagi ei tulnud täna välja. Kumm oli tühi. Jalg oli valus. Teravust polnud ollagi. Pettumus.

1.90 alistus võistlustel teisel katsel ning 1.95 kolmandal. Kusjuures see 1.95 tuli ikka puhtalt jõuga punnitamise pealt ja suure kobinaga. Nii et tegelikult olnuks täna õiglane saada kirja 1.90. Võrreldes nüüd üleeilse trenniga...siis nagu öö ja päev. Kõik, mis kolmapäeval oli hea, oli täna halb. Nii et kokkuvõttes see risk kolmapäeval veel hüpata end ära ei õigustanud.

Ent asi polegi ainult selles. Jah, jalg oli valus. Ning sellest tulenevalt lagunes taas hoojooks täiesti. Püüdsin alateadvuses jalga hoida, omast arust kihutasin küll täiega peale, ent tegelikult olin pehme ja lödi. Asi on aga palju hullem, kui see üks võistlus nüüd. Ega see 2 meetriga medali saamine poleks erilisi emotsioone tekitanud ka. Ma olin täna hüppesektoris ka vaimselt täiesti kutu omadega. Ma ei suutnud end üles äratada, end sundida. Enne hüpet mõistsin juba, et sellise jala ja jooksuga midagi täna ma ei suuda. Hüppe sooritasin lihtsalt, kuna pidin.

Sellega lõpetan tänavuse hooaja ära ning selle aasta sees rohkem ei hüppa. See kahest meetrist allpool kargamine on vaimselt niivõrd väsitav, et enam ei soovi seda. Olen endiselt veendunud, et heal päeval kui jalg ei valuta ning ilmaolud normaalsed, olen võimeline praegu 2.05 hüppama. Ent selline üsna hale eesmärk mind ei motiveeri. Võibolla oli vale otsus liiga kiiresti võistluskarussellile tagasi ronida. Ilmselgelt ei ole ma selleks füüsiliselt valmis. Nüüd on ära vajunud ka psühholoogiline pool. Ent teisalt, kui ma üldse tahan veel hüppamist jätkata, siis tänavuse hooaja vahelejätmine tõmbanuks sellele tõenäoliselt kriipsu peale, kuna võistluspaus veninuks liialt pikaks.

Esiteks tuleb jalg nüüd korda saada. Kergejõustikutreeningutest loobun vähemalt kuni septembrini. Üritan normaalse arsti juurde jalga näitama minna. Siis saab edasi plaane teha ja eesmärke seada. Kõige enam tunnengi muret kahe asja pärast. Et jalg saaks terveks ning et ma ise põleksin seestpoolt hüppesektoris. Neist kahest elemendist tunnen puudust.


Tänane päev siiski täielikult aiataha ei läinud. Sain lähemalt tuttavaks ühe tubli sportlasega, kellel samasugune vigastus nagu mul. Saime mõtteid ja ideid vahetada. Tegu on väga huvitava ja sõbraliku inimesega, kellele ma südamest spordis kaasa elan. Kusjuures tema on mind innustanud edasi möllama sisuliselt ajast, mil mul see jama juhtus. Ja kui ka tema praegu sihikindlalt oma eesmärkide poole püüdleb, lisab see motivatsiooni mullegi. Kõik ei ole veel kadunud...