Saabusime Rakverre laupäeval enne lõunat. Kogu päeva vältel võistlesid seal mu enda õpilased ning tegelesin peamiselt nende juhendamisega. Olin seega kogupäeva jalul. Öösel sain väga halvasti magada ning hommikul asusin taas oma õpilasi juhendama. Lisaks lõõmas Rakveres kahel päeval suur kuumus. Esimese päeva õhtuks käis mul pea ringi just sellest kuumusest, nii santi enesetunnet pole ammu kogenud.
Ühesõnaga jäi enda võistluseks valmistumine täiesti olematuks. Mulle meeldib vähemalt tund aega enne soojenduse algust teiste eest peitu ära minna ja omas mullis võistluseks valmistuda. Seekord seda võimalust ei olnud. Igatahes oli see võistlus võitlus väsimuse, keskendumisraskuste ja halva ilma vastu. Nimelt hakkas täpselt meeste kõrgushüppe alguses sadama vihma ning võistluse algus viibis ca 10 minutit. Kogu võistluse ajal kergelt tibutas. Hmmmm...huvitav küll miks mulle Rakveres võistelda ei meeldi.
Alustasin 1.80 pealt. Proovikatseid tegin 5, kõik kõrgused ületasin, suurim kõrgus proovide ajal oli 1.90. Ent ma vaatasin, et osad on pannud algkõrguse 1.50 peale ning et paus võib minna liiga pikaks enne kui võistlema saan hakata. Lisaks see vihm. 1.80,1.85, 1.90 alistasin esimesel katsel, ent hüpped kõikidel nendel kõrgustel andsid märku, et täna miski ei klapi. Hüppasin viletsalt. 1.95 alistasin teisel katsel. 1.98 esimesel. Ent kurvi sisendes ja kiirendades tegin mingi sammu valesti või juhtus miskit muud, igatahes käis ahilkast valu läbi. Selline moment pani kõik häirekellad sees tööle. Suutsin mingitmoodi latist üle vingerdada, ent kohe oli jalg käies valus. Asusin seda kohe venitama ja mudima. Kohe mõtlesin, et loobun järgmisel kõrgusel hüpetest, ent ma ei suutnud seda kohe teha. Läksin 2.01 ikkagi proovima. Kohe esimesel katsel jooksin hoopis teistmoodi peale, jalg oli valus ja ei luband enam hüppele normaalselt keskenduda. Teine katse oli täiesti lootusetu ning kolmandast katsest loobusin, sest sellise jalaga ei saanud enam mõelda reaalselt selle kõrguse alistamisele. Väga kahju oli. Jäin võistlustel 8ndaks, 2.01 alistamine andnuks 4nda koha, 2.04 viinuks poodiumile. Pean tunnistama, et mulle üldse ei meeldi seda 8ndat kohta saada.
Seda võistlust nüüd analüüsides võib leida positiivset ja negatiivset. Positiivne on see, et suutsin korrata hooaja tippmarki 1.98 ning et hüppasin selle üsna viletsa enesetunde ja äärmiselt kehva ettevalmistuse pealt. Lisaks sain jagu Rakvere staadioni needusest ning kolmandat korda ma tulemuseta seal ei jäänud.
Negatiivne on aga see, et enesetunne oli kehv, hüpata väga ei jõudnud. Kehv oli ka see, et ma ei suutnud end ise üles kütta vajalikul määral, jäin ilmselgelt pehmeks ja uimaseks. Nii hüpata ei saa. Negatiivne on muidugi see, et jalale liiga tegin ja võistlust lõpuni teha ei saanud. Kas kõik see negatiivne oli nüüd seotud sellega, et ma 2 päeva jalgadel ja päikese käes küpsesin, ma ei tea. Ega saagi hetkel teada. Igatahes oli enesetunne võrreldes esimese võistlusega Paikusel oluliselt kehvem. Kuigi samas soojendus midagi halba ei ennustanud, tundsin end normaalselt.
Praegu on jalg pisut hell, ent tundub, et midagi väga hullu siiski eile ei juhtunud. Teen täna külmakompresse ning mudin jalga korralikult. Ehk saab homme kergema trenni juba teha. Järgmine pühapäev peaksin Tallinnas Kadrioru staadionil klubide karikavõistlustel hüppama, ent teen seda vaid siis, kui teisipäevaks on jalg sama heas korras kui enne Rakvere võistlust. Selline teravam valu tekitab siukse paanika ikka seal ahilkas. Kaob igasugune julgus peale joosta ning hüpetel ei olegi enam mõtet. Ma ei taha Tallinna minna 1.90 hüppama. Selge on ka see, et kui ma 2 meetrist jagu seal ei saa, siis ma Eesti meistrivõistlustel juuli lõpus ei osale.
Siiralt loodan, et kui jalg on okei, siis mu vorm lubab hüpata vähemalt 2 meetrit. See on miinimum eesmärk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar