Eelmise nädala laserravi protseduurid olid väga suureks abiks. Pühapäevaks sain jala niipalju korda, et korralikult ära teipides sain korvpalli turniiril kaasa teha kõik minutid.
Eile oli kõvemat sorti kangitrenn taas, kokku kulus ainult kangiga harjutustele poolteist tundi :D Päris hull taas. Täna oli plaanikohaselt jooksu ja hüppetrenn. Kokku sain ära teha ligi 80% planeeritust, millega olen üsna rahul.Valulikuks on muutunud selle sama jala kannakõõluse piirkond, mitte enam säärelihase kinnituskoht. Seega kahtlustan kannakõõluse põletikku. Läbi kerge valu sain täna teha tõkkeharjutused ja üle 1,067meetriste tõkete hüpped. Pisut pidin küll kordusi kärpima, et endale liiga ei teeks. Aga üldiselt jäin rahule. Pean olema lihtsalt ettevaatlik, et praegu üle ei pinguta jalaga ja et see põletik krooniliseks ei muutuks. Selle peab nüüd välja ravima. Täielikult sain tehtud üke ja lõigud. Trenni lõpetasin täna veerand kümme õhtul. Ja tegelt mulle väga meeldib niimoodi õhtul tühjas hallis trenni teha.
Huvitav on mulle endale praegu jälgida seda, mismoodi tuju trenni jooksul muutub pidevalt. Trenni alustada on raske, sest kõik lihased on nii kanged ja valusad. Enda liikuma saamine on üsna raske. Siis kui jooksuga aga lihased sooja hakkavad saama, läheb ka üleüldine olemine palju lihtsamaks. Ja siis kui trenni käigus mingi raske moment tuleb (veel 1 seeria kangiga, kuigi lihtsalt enam ei jõua; veel paar seeriat hüppeid üle kõrgete tõkete, kuigi jalad juba värisevad ja ahilka kergelt valus jne), siis koheselt tuletan endale meelde, miks ma seda praegu teen. Ja siis kujutan kohe ette, et juba talvel suudan taas kõrgusi vallutada. Selline võitlus iseendaga käib peaaegu iga trenn.
2 nädala pärast on mõte üle minna treeningplaanile, mille järgi treenisin 2009 sügisel ja 2010 talvel kui 2.10 ületasin. Selleks pean just praegu hea põhja alla saama, sest see plaan on üsna julm. Samas, mis ükskord on tulemuse toonud, võiks seda tuua teinegi kord...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar