Jalaga on lood tõesti tõsised. Olen saanud 3 laserravi, 24h ööpäevas on peal põletikuvastased vahendid. Võitlen koguaeg, et paranemine kiire oleks. Ja paremaks on läinud muidugi. Enam ma kõndides ei lonka, kuigi kergelt tunda veel annab. Jooksmisest ei saa muidugi rääkida veel. Olen ise sellisel arvamusel, et jooksu ja hüppetrenni ei saa ma teha veel ca 10 päeva. Hetkel paranemiskiirust vaadates võib see üsna reaalne aeg olla. Homme saan veel laserit, siis ma mõtlen ja vaatan, kas on seda veel vaja või ei. 

Selge on aga see, et jalaga midagi lahti on. Teist korda viimase kuu jooksul on sama koht vigastatud. Eks ma pean vähe nuputama, mida teha, et see 100% välja ravida. Trennidega veel midagi väga hullu ei ole. Kangi olen kenasti teha saanud. Nii neljapäeval Pärnus kui ka reedel Tallinnas. Kangi raskused püsivad stabiilsed ja see on hea. Järgmine nädal on kangiraskused ligi 30% kergemad, et siis edaspidi uusi raskusi proovima hakata.

Midagi hullu seega veel ei ole. Füüsist saan praegu sellise trenniga ka hoida. Aga kui paus pikemaks venib, siis kindlasti kaotan sellega palju.

Reede oli aga mõnus päev täitsa. Hommikul 9st õhtul 18.30ni olin Tallinnas seminaril ja pärast seda läksin sõbraga Lasnamäe halli trenni tegema.Ootasin seda pikemat aega, sest oleksin väga tahtnud korralikus hallis lõike joosta ja hüppeid teha. Paraku pidin nüüd aga lisa kangitrenniga piirduma. Lisaks sain kogu reede ja laupäeva oma treeneriga juttu ajada, kes ka Tallinnas oli. Arutasime igasugu asju ja leppisime kokku, et kui jalg tip top korras jälle, siis lähen Tartusse kohe tema juurde trenni tegema. Ootan ka seda väga väga. 

Vaikselt aga liiguvad ka peas mõtted, et võiks paljusid asju oma praeguses elus muuta. Need otsused on peas tiirlenud pikemat aega ikka, aga seni ei ole ma veel midagi ette võtnud. Võibolla on nüüd see aeg. Sest kuigi mul on osad väga lahedad noored kergejõustiklased trennis, on selle kõige kõrval ka palju negatiivset.