Tänane trenn ärritas mind pisut. Algus oli hea, sest hüpped läksid edukalt ja paremini kui eelmisel nädalal. Juba tundsin, et jalg on natuke alla tulemas. Aga see kelguga jooksmine oli üks paras kannatusterada. Ajad 4.05, 4.01, 4.00 ja 3.95 ei pakkunud taas rahuldust. Ja järjekord oli ka kusjuures selline. Iga seeria läks paremaks. Kus on loogika? Väsimus kasvas ju iga seeriaga ja pärast viimast olin tühi mis tühi. Nii ma siis järelduseni jõudsingi, et ma ei suuda jalgu lahti joosta korralikult esimeste seeriatega. Iga seeria järel on jooks kelguta parem kui eelmine. Samm läheb aina pikemaks ja jooks on ikka täitsa nauditav. Lihtne loogika ütleb, et järgmine kord pean lahtijookse trenni alguses paremini tegema, et suudaksin kohe kelguga jooksma hakates loodetuid aegu joosta.

Aga muidu oli trenn igati kordaläinud, rabelesin intensiivselt pea 2 tundi ja higirada endast maha jättes ma pool 10 õhtul pesema kõmpisin. Täna aitas mind käima tõmmata ka filmi Drive soundtrack, mille eile hankisin ja mis kogu trenni ajal mind saatis. 

PS! Laupäeval liituvad mu kangitreeninguga vähemalt 3 tegelast, nii et tõotab tulla kõva andmine. Selleks olen planeerinud kolmapäevaseks kangitrenniks rebimisele 2,5 lisakilo. Saab huvitav olema :D Aga kuidagi peab ju laupäevaks valmis olema.

Nüüd aga tuttu ära, väsimus on suuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuur...