Kui enne Kohilasse minekut pabistasin kõige enam hoojooksu pikkuse pärast, siis kohapeal selgus halb üllatus. Mingi valemiga sain isegi oma 6 sammulise hoojooksu maha mõõta (eeljooksu pikkus oluliselt lühem kui muidu), ent hall oli nii kitsas, et oma kurvi ma joosta ei saanud. Mul on kurv 14,5 pöida lai, ent Kohilas sai maha mõõta 10,5 ja siis pidin ka ahistava seina ääres jooksma. See on veel hullem kui hoojooksu pikkuses ära andmine. Ma ei suuda sellise kurviga oma tegemisi kontrollida ega latti vähegi rünnata.
Proovihüpetega üritasin kohaneda ja eks ma seda tegin ka, aga kurvi muutus oli liiga suur, et siit mingit super tulemust teha. 1.80-1.85-1.90-1.94 alistusid kõik avakatsel, lihtsalt äratõuke pealt. Siis panin peale uue halli rekordi 1.97 ja tekkiski tõrge. Enesetunne oli taas üle keskmise ja tunne oli ka täitsa selline nibin-nabin juba, et hästi hüpata, aga no ei saanudki täna sellest kitsast kurvist jagu ja kuigi 1.97 siiski viimasel katsel õnnega pooleks alistus, ei suutnud 2 meetri peal pea ühtegi normaalset hüpet teha.
Sellegipoolest ei kahetse ma üldse, et läksin. Enesetunne okei, jalg okei, lisaks võeti meid seal hästi vastu ja sai taas uue kogemuse võrra rikkamaks. Rajakate oli muidu Kohila saalis väga hea, oleks vaid saal suurem, siis annaks seal hüpata küll. Kaasas oli ka Andre, kes hüppas 1.90. Temal sellepoolest vedas, et tema sai joosta täpselt oma sammuga, nii pikkuses kui laiuses mahtus ta sinna halli täpselt ära. Aga usun, et suvel hüppab ta selle 2 taaskord ära, kohati teeb ta ikka väga ilusaid hüppeid juba.
Nüüd ongi kahju sellest, et rohkem võistlusi võtta ei ole. Jube mõnus on tervena ja üsna korralikus vormis hüpata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar