ülesmäge

Karel Leetsari mälestusvõistluse avamisel käis minust selline judin läbi, et võttis lausa jalad korraks nõrgaks. Võistluse organiseerimisega tegelesin sügisest saati, aga viimane nädal oli midagi väga hullu, 6-7 tundi päevas läks selle alla ja enda trenn jäi totaalselt tahaplaanile. Lisaks olid ööd lühikesed, sest hilja sai magama ja vara pidi tõusma. 6 tundi oli maksimaalne, mille ühel ööl välja pigistasin magamiseks.

Nii et selleks võistluseks valmistumine oli täiesti olematu. Klubidekarika ja selle võistluse vahel tegin 2 väga kerget trenni, kus jooksin vaid tõkkeid ja tegin natuke kuulijänne. Kaks päeva enne võistlust trenni ei teinud.

Ka kohapeal ei olnud kerge oma etteasteks valmistuda. Peakorraldajana oli miljon asja ajada ja treenerina paljudele laste küsimustele vastata. Aga lõpuks sain mingitmoodi soojendust alustada (ca 20 minutit hiljem kui tavaliselt kombeks on). Tunne oli nii imelik, jalg oli nagu nii väsinud all ja samas teisest küljest meeletut põrget täis. Proovihüpetel ehmatasin end ikka ära, sellist põrget ma ei oodanud. Ja siis alistus sel aastal esmakordselt proovihüpete ajal 2.00. Vot see oli mõnus tunne ma ütlen! Vahepealse veerand tunniga läks see kõige vägevam tunne pisut nagu üle, aga sain siiski väga hästi hüpatud. Viimasel katsel võtsin 2.05 ära ja 2.08 viimane katse ärritas mind päris palju. Nimelt pärast äratõuget tundsin õhus, et ei jõua enam pingutada ja tunne oli ka selline, et üle sellest ei saa. Siis hetk hiljem vaatasin latikohal olles, et mis kurat, puusad juba üle lati. Aga kuna olin hüppe pooleli jätnud õhus, siis sääri enam kaasa tõmmata ei jõudnudki. Nii et see jäi natuke kripeldama küll.

Aga ma ütlen ausalt ära, et see 2.05 nagu ka eelmised kõrgused, tulid kõik emotsiooni pealt. Jalg värises all ja tunne oli hoopis teine. Sel võistlusel on minujaoks eriline jõud ja sellist tunnet ei tunne ma mitte kusagil mujal kui ainult sellel võistlusel. Nii et võimas värk.

Lisaks saan nüüd öelda, et hooaja alguses olnud mõõnaperiood oli põhjustatud peamiselt ületreeningust. Sai kangiga liiale mindud. Viimased 3 nädalat on olnud väga palju puhkust ja sisuliselt ainult teravuse treeninguid, jälgin palju enam enesetunnet. Ja tulemus on tulnud. Viimased 2 võistlust on olnud see õige enesetunne taas, mis olema peab.

Kolmandaks, olen saanud kaalu alla. Kui detsembris kaalusin jõutreeningute ajal ligi 84,5 kilo, siis tänaseks päevaks on see kaal taas 80-81 vahel. Tuletame meelde, et rekordi 2.10 hüppasin 78kg kaaluga. Nii et ka see on kaasa aidanud.

Nüüd otsin paaniliselt kohta, kus veel hüpata. Tahaks korraks veel end proovile panna, enne kui hooaja ära lõpetab ja suveks valmistuma hakkab. Kalender on märtsis ülimalt tühi. Väga pinda käib, et eestlased oma suht olematu taseme juures alustavad hooajaga jaanuari lõpus ja lõpetavad veebruari lõpus. Mina tunnen küll, et tahaks veel ja veel võistelda, ligi 4 ja pool kuud sai ju tugevat füüsilist tehtud, vaja oleks seda realiseerida tulemuseks ka. Usun, et homme-ülehomme on asi paigas, kas pühapäeval veel hüppama lähen. Täna on tervis kehvaks läinud, jätsin trenni ka tegemata seetõttu, ravin end ja loodan, et murran selle haigusvimma kiiresti maha. Sest jalas on veel midagi ja võistlemisisu on SUUR