Kuigi võistlusaasta ei ole veel lõppenud, võib praegu juba välja öelda kurva tõsiasja - käimasolev hooaeg on elu halvim. Kui mullu sügisel ettevalmistust alustasin, võtsin endale konkreetsed eesmärgid. Esimene eesmärk oli talvel või hiljemalt suvel hüpata isiklik rekord ja teine väiksem eesmärk oli pääs Eesti koondisesse Balti maavõistluseks. Kumbki eesmärk ei täitunud ja eesmärk jäi, tõele au andes, ikka kaugele kaugele. Täpset analüüsi hakkan ebaõnnestumise põhjustest tegema kohe kui käesolev hooaeg läbi on. Aga teatud põhjusi oskan välja tuua muidugi ka juba praegu. Ebaõnnestus juba talv. Võistlesin palju vähem kui olen seni harjunud ning ma ei suutnud end füüsiliselt viia sellisesse vormi, mis võinuks tagada isikliku rekordi hüppamise. Detailidesse praegu laskuma ei hakka, miks see nii läks. See jäägu teiseks korraks. Talve päästis hooaja viimane võistlus Pärnus, kui puhtalt emotsioonide pealt hüppasin 2.05. Enesetunne sel päeval oli selline, millega võinuks hüpata veel palju palju kõrgemale. Paraku tuli mängu taas kehv füüsiline vorm, mis pani paika piirid.
Suvi on olnud sisuliselt katastroofiline. Nii kehva hooaega mul olnud ei ole alates ajast, kui hakkasin hüppama 1.90 ja kõrgemale. Ja see juhtus juba päris päris ammu ikka. Hooaeg algas Paikusel 2 meetri ületamisega, mis veel kurja ei kuulutanud, ent kõik sellele järgnev on olnud müstiline. Juunist alates ei ole ma suutnud ületada 2 meetritki! Väga masendav ja suur pettumus. Füüsiline vorm on olnud kogu suve hämmastavalt kehv, kuigi trenni sai tehtud tublisti. Isegi kevadises Hispaania laagris tundsin, et võtsin 90% maksimumist, mida sealt võtta oleks saanud.
Oma viimasel võistlusel ma pikalt ei peatu. Mainiks vaid ära, et see toimus 11.augustil Võrus. Tulemuseks jäi sel suvel harjumuseks saanud 1.95. Seegi tuli suure punnitamise tulemusena, mitte kergelt nagu isegi eeldaks. Ka kõik kõrgushüppe trennid ei ole andnud alust loota midagi enamat. Selline hetkel tase ongi. Soovitud sammust arengus edasi on saanud reaalsuses samm tagasi.
Pärast Võru võistlust otsustasin aja natukeseks maha võtta. Pakkisin kotid ja sõitsin Lõuna-Eestisse, täpsemalt Otepää külje alla. Käärikule ei tahtnud täitsa minna. Alates 2003 aastast olen seal treeneriga laagris olnud ja see suvi kahjuks seda võimalust enam ei ole. Tegelikult oli esimene päev seal seekord üsna raske, mõtted keerlesid ikka selle ümber, kuidas suviti seal laagris sai oldud.
Kuna mul on trennis mõned väga vahvad noored tüdrukud, kes mitu korda ikka pärinud on, et kas laagrit ei saaks teha see aasta, siis otsustasin nad kaasa võtta. Tegin siis väikse laagri neile. Tegime trenni Tehvandi staadionil. Ise tegin seal väga kergelt trenni, kaks väga kerget lahtijooksu trenni ja üks hüppetrenn, mis aga ebaõnnestus täielikult. Ühe asja võiks siiski ära märkida. Tegin esimesel ja viimasel päeval ka kuulijänne seal ning mõõtsin tulemused ära. Ette tuli tulemuseks 18.73 ja ülepea 21.00. Tulemused on samad mis talvel (16.jaanuaril 18.74 ja 20.83). Seega see isegi üllatas mind. Arvasin, et olen oluliselt kehvem. Seda enam hämmastab miks ma üldse hüpata ei suuda. Kehakaal on ka sisuliselt sama mis talvel, pool kilo siia sinna suurt ei määra.
Lõuna-Eestis oli eesmärk siiski rohkem oma mõtteid koguda ja positiivset energiat ammutada, kui eestikateks valmistuda. Mul on väga vahvad tüdrukud trennis, kellelt ma ootan suuri sportlikke tulemusi lähiaastatel. Nemadki viisid mõtted mujale seal ja nalja sai ikka päris palju. Loodetavasti oli sellest ka kasu mulle. Viimasel päeval tegime tugevalt sauna ja võtsin sellest viimast. Kääriku sauna suurim pluss on just see, et saad otse leililavalt Kääriku järve hüpata. Meeletult hea tunne on see!!!
Mis aga edasi? Pühapäeval on Tallinnas Eesti meistrivõistlused. Kirja ma ennast panin ja tõenäoliselt võistlen ka. Tunnen ise, et kui ma ei võistleks, siis annaksin justkui alla. Aga ma ei ole alla andja, tahan võidelda lõpuni. Tean, et imetulemust sealt ei tule. Aga oma parima võistluse sel suvel tahaks ikkagi teha. Emotsioon tuleks kuidagi üles saada. Ma tean ju suurepäraselt, et kui mu hüpetele kaasa elatakse plaksutamise näol, muutub kõik. Ma justkui läheks oma mulli ja iga mu kehaosa näeb sellenimel vaeva, et latist üle hüpata. Sel suvel ei ole seda tunnet olnud kordagi. Kõik on olnud seni justkui tuim sunnitöö. Nagu ma võistleksin sunniviisiliselt, mitte suurest tahtest. Kaotada ei ole mul midagi eestikatel. Lugesin täna oma blogi vanemaid postitusi ja sealt sain idee, et võibolla prooviks Tallinnas hüpata lühemalt hoojooksult. Suur risk on ühest küljest võistluse käigus hoojooksu pikkust muutma hakata. Teisest küljest...mis juhtuda saab? Hüppan 1.90? Ja siis? 1.90 või 1.95 ei ole minu jaoks suurt vahet. Eesmärk on mõistagi hüpata 2 meetrit ära, saaks natukenegi hingerahu. Siis vaataks juba edasi...
Kui on soov jätkata ka sportlasena, mitte ainult treenerina, siis tuleb midagi kardinaalselt muuta see sügis. Sest tõele au andes, vanus on selline juba, et pikka pidu siin enam ei ole ja viimane võimalus hakkab esile kerkima veel midagi saavutada.
Seniks aga - Pühapäeval lahinguväljal näeme, raisk!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar