Pühapäev, 3. märts 2013

Tõmbame talvele kriipsu alla

Olude sunnil pidin talvise võistlushooaja ära lõpetama, kuigi suur suur tahtmine on veel sees, et hüpata. Midagi pole paraku teha. Tervis tuleb korda saada, et saaks märtsis ja aprillis tugevalt taas tööd teha. Viimati sörkisingi 2 päeva enne talvised Eesti meistrivõistluseid, kui proovisin, mis seisundis jalg on. Alates sellest päevast ei ole ma sammugi jooksnud. Hoidsin alguses toonust sees jõutreeningutega, et äkki jalg paraneb kiiresti ja saan veel veebruari lõpus ja märtsi alguses hüpata. Nii paraku ei läinud.

Jalg on küll nüüdseks palju paremaks läinud, ent korras veel ei ole ning tõenäoliselt mõjuks tõsine pingutus praegu jalale üsna halvasti. Nii võtsin vastu otsuse talvine võistlushooaeg ära lõpetada. Treeneriga on mul kokkulepe, et asun plaanide järgi taas trenni tegema siis, kui jalg lubab vähemalt sörkida. Praegu käind ainult jõusaalis, hakkasin vaikselt pihta ja suveks esimese ettevalmistuse kihi ladumine on lahti läinud. Oluline oleks jalg korda saada võimalikult kiiresti. Märtsi keskel lähen Hispaaniasse laagrisse, siis tahaks ise ka seal juba jooksutrennidega tegeleda. Loodame, et õnnestub selleks ajaks end valmis panna.

Mis puudutab motivatsiooni, talvist enesetunnet ja sügisese ettevalmistuse kordaminemist, siis seekord olen positiivselt meelestatud. Pikkade tööpäevade kõrvalt olen valmis ka edaspidi trenni rügama, sest enesetunne, mis mul Tartus oma eelmise treeneri Martin Kutmani mälestusvõistlustel oli, jääb meelde ja see tunne meeldis mulle väga. Võtan selles suhtes asja rahulikult, et jään kahe jalaga maapeale. Oleks tööpäevad poole lühemad, võiks seada oluliselt kõrgemaid eesmärke, sest tihti tunnen, kuidas energiast jääb lihtsalt puudu. Aga olen endiselt veendunud, et isiklikku rekordit ma veel nihutan. 2.10 ei jää rekordiks ja see teadmine annab mulle selle viimase tõuke, et magamise arvelt trennis rügada. 

Teen sel korral jõusaalis korralikuma põhja alla. Ma pole kunagi niipalju jõusaalis käinud kui nüüd viimase 3-4 kuuga. Aga ma teen seal just seda, mida mul on vaja teha. Hantleid ei puutu ja paljudest jõumasinatest hoidun kaarega eemale. Aga usun, et suudan nende treeningute arvelt järgmise sammu edasi astuda.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar