Reede, 14. juuli 2017


Neljapäev, 15. detsember 2016

Leg day

On teisipäeva varahommik. Äratuskell heliseb. Kell on mõned minutid tagasi saanud 7. Ühe silma suudan avada, et haarata mobiiltelefon ja äratus edasi lükata. Nii ma ka teen. Aga juba hakkab mõistus mulle signaale saatma...miks sa kell 7 tõusma pead? Tööle pean täna minema alles kella 13 ajal. Saaksin vabalt magada 12ni kui vaid tahaksin. Mõnikord tegelikult tahaksin ka, aga ühte asja tahan rohkem - TRENNI! 

Kell on saanud 7.10 ja äratuskell annab enda kohalolekust taas märku. Reeglina suudan teise äratuse ajal end üles ajada ja toimetama hakata. Ega kerge reeglina tõusta ei ole. Eriti kuna eelmisel õhtul on hilja magama saadud, töö on hoidnud üleval tavaliselt 12-1 ajani öösel. Varakult tõusen aga selleks, et end korralikult üles äratada, dušši all ära käia ja kosutavat hommikusööki valmistama hakata. Hommikusöök on minu jaoks kindlalt päeva kõige olulisem toitumiskord. Kui siin järeleandmisi teen, ei ole ma trennis võimeline sajaga pingutama. Vahe on koheselt tuntav. Toidulaualt puuduvad igasugused helbed ja võileivad. Laual peab olema korralik munaroog või müsli, lisaks kohupiim. Päev on elamist väärt vaid siis, kui hommikul saab ka tassi kohvi juua.

Hommikusöögi lauast otse trenni minna ei ole ka kuigi arukas tegu. Nii jõuangi jutu tuumani, miks ma kell 7 just ärkan. Paratamatult tuleb lasta kõhul pisut tühjeneda ka. Selle vaba aja sisustan reeglina töö tegemisega ja nii see aeg lendabki. Tuleb trenni minna. 

Teisipäev on jalapäev. Jah, kahtlusteta nädala kõige raskem trenn. Seetõttu asub see ka teisipäevasel päeval, kui tööle tuleb tavapärasest hiljem minna. Septembrikuu keskelt alustasin ühe kindla treeningplaaniga, mis näeb ette korralikku "killer" treeningut. Olen seda kava nende kuude jooksul kohendanud, koormusi muutnud, harjutusi pisut väljagi vahetanud. Areng on olnud muljetavaldav. 

Jalapäeva teen kergejõustikuhallis ning põhimõtteliselt tähendab see intensiivset, väikeste puhkepausidega 2 tunnist higivalamist ja seejärel dušši alla roomamist. Just selline tunne on treeningu lõpus. Kõiki raskusi ja kordusi mainima ei hakka, aga tavaliselt näeb treening välja selline: Korralik soojendus ca 30 minutit (jooks, võimlemine, venitusharjutused). Soojenduse lõpuks on särk juba kergelt märg. Soojenduse üks eesmärkidest on ka end üles äratada ning kohe algavaks koormuseks valmis seada. Seetõttu ei saa ma aru nendest, kes soojendust uimaselt ja tuimalt läbi teevad.

Pärast soojendust on esimene harjutus täiskükk kangiga. Tühja kangiga soojendusseeriale järgneb 6 seeriat kükke. Minu jaoks on see harjutus üks trenni raskemaid, sest mu jalad on pikad ja selline pikk ning kestev pingutus (mida täiskükk kahtlemata on) on lihtsalt kohutavalt raske. Raskused iga seeriaga tõusevad, kordused vähenevad. Teine harjutus on kastile hüpped kahel jalal. Selleks asetan enda ette kastide virna ja ees on ootamas samuti 6 seeriat hüppeid. Kordused vähenevad, kasti kõrgus kasvab. Alguses on kasti kõrgus reeglina 130-135 sentimeetrit, iga seeriaga kõrgus kasvab. Pärast hüppeid ootab ees väljaastekõnd kangiga, eelmisest nädalates alates teen seda harjutust 60kg raskusega (alustasin muide 40kg kangiga mõned kuud tagasi). Seda harjutust on 5 seeriat. Selle harjutuse lõpuks on tegelikult juba igasugune särts kadunud ja edasine toimub peamiselt vaid tahtejõu ja enese kokkuvõtmise arvelt. Edasi on harjutuste järjekord varieeruv. Aga ees on ootamas veel sangpommiga hüpped, Bulgaaria käärkükk raskusega, aegajalt jõutõmme.

Muide, see Bulgaaria käärkükk oli alguses üks jube harjutus. Nii raske, et karju või appi. Näeb see välja selline:


Mina teen seda praegu 30kg raskusega. Ja kannataks juba juurde panna. Veel 1,5-2 kuud tagasi oli see harjutus tõeline piin, praegu on tase niipalju tõusnud, et enam nii hull ei olegi. Aga see muutub taas peagi, sest plaanis on raskus 40kg peale viia. 

Kui ma trenni lõpuks sörkima saan, ei tunne ma oma jalgu ning esimesed paarsada meetrit kulub justkui sellele, et uuesti jooksmist õppida. Jalad on lihtsalt nii tuimad. Aga seegi enesetunne on viimasel ajal talutavamaks muutuma hakanud. Kordustest niipalju, et alguses olid kõige pikemad seeriad sellised, kus kordusi 12. Viimased 2 nädalat olen raskusi tõstnud ja kordusi langetanud 8ni. Koormusi peab kindlasti muutma! 

Nii et tavaliselt kulub koos soojendusega 2,5 tundi väga intensiivse treeningu jaoks sel hommikul. Aeg, mida saaksin veeta kodus teki all. Aga ma ei tee seda. Olen eriti uhke, et mitte kordagi pole tulnud pähe mõtegi, et äkki täna ei teeks. Jätaks korra vahele. Naudin seda tegevust. Kuigi kordan veelkord - väga raske trenn on selline. 

See oli kõigest üks päev mu nädalas. Reeglina tuleb tööl kauem aega veeta ja ikkagi oma trenn sinna ära mahutada. Teistest trennidest räägin juba teinekord. Aeg magama minna! 


Teisipäev, 25. oktoober 2016

Mõtisklusi

"You tell everyone or anyone that has ever doubted, thought they did not measure up or wanted to quit, you tell them to look up, get up and don't ever give up." 

 

Mulle sellised mõtteterad meeldivad. Neid tuleb mitu korda lugeda, et nende tõelisest palest ja tagamõttest aru saada. Olen oma lemmikuid siia aegajalt postitanud ning üritan seda teha ka edaspidi. 

Mõtisklen siin...


Olen olnud treeneri ametis nüüd juba 10 aastat. Minu juures on aastate jooksul treeninud sadu ja sadu, kui mitte tuhandeid noori kergejõustikuhuvilisi. Hoian oma treeninggruppe väga, pean neist kõigist lugu (kuni peetakse lugu minust) ja olen alati valmis neid aitama ja kuulama, kui miskit on mureks. Pean väga lugu nendest noortest, kes teevad midagi suure isuga. Austan väga neid, kes tahavad eristuda keskmisest endavanusest noorest. Sest keskmine sellises vanuses noor ei tegele spordiga (või kui tegeleb, siis eesmärgiga sõpradega lihtsalt aega veeta). Üha haruldasemaks muutub selliste noorte leidmine, kes tahaksid vaeva näha, et spordis läbi lüüa. 


Hetkel treenib minu juures ligi 80 noort kergejõustiklast. Mitte kunagi varem ei ole ma niipaljudele üritanud spordipisikut sisse süstida. Kõige nooremad on vahvad, nende trennid on mängulised ja rõhk on sõnal FUN! Nii see käib ja nii see peabki käima. Mul on täiega vedanud, et mul on nii vahvad lapsed trennis. Kõige vanemate grupis ei saa rõhk enam sõnal FUN olla, sest seal tahaks ma näha neid noori, kellega oleks huvitav koos pingutada, et mingil alal väga heaks saada. Mul on väga palju väga andekaid noori, tõepoolest on. Niipalju ei ole neid kunagi varem koos minu juures treeninud. Nii et tegelikult ei olegi nagu reaalsus nii kurb, et pole, kellega tööd teha. On ikka küll, aga...

...andekus üksi ei vii kaugele. Võib viia päris noorteklassides, aga varem või hiljem saab see teekond ikkagi otsa. Töökus on teine pool, mis on vähemalt sama oluline, kui mitte isegi olulisem! Vot siin peitub probleem. Töökaid noori on vähe. Tööd ei viitsita teha, tööd ei taheta teha. Andekaid noori on kindlasti rohkem kui töökaid. Ja nüüd on vaja leida need, kes on andekad, aga ka töökad. Ja see on kõige keerulisem üldse. Sest selliseid on väga väga vähe. Mul õnneks on mõned sellised. Aga võiks olla kordades rohkem, sest andekaid ju justkui on...


Pean ennast muidu keskmisest tugevamaks motiveerijaks. Usun, et see on pigem mu tugev kui nõrk külg. Aga pean tunnistama, et osade noorteni ei ole ma suutnud oma sõnumit viia. Olen üritanud ühtepidi ja teistpidi, ent tulemus on sama. Kurb. Mõtlen tihti nii, et kui panna kokku mõne minu juures treenivad noorsportlase andekus ja minu enda töötahe, saaks kokku päris hea sportlase. Mina olin noorena andetu. See on fakt. Minust on andekamad 80% minu juures praegu treenivatest noortest. Aga töökus aitas mind palju ja vähemalt 80% neist ei jõua kunagi nii kaugele, kuhu jõudsin mina. Kuigi eeldused on neil tunduvad paremad. 


Aga ma ei hakka kurtma, kui raske on ikka tublide noorte leidmine tänapäeval. Nii teevad paljud meie treenerid. Ja mida me sellest võidame? Mitte midagi. Ma olen alati teinud oma tööd suure pühendumusega ja teen seda ka edaspidi. Üritan leida veel rohkem viise, kuidas noortele aru pähe panna. Üks nendest moodustest on ka sportliku eeskuju näitamine. Ja just sellest räägibki see blogi siin.


Ma teen sporti, sest ma armastan sporti. Ma annan endast igal treeningul kõik, sest ma ei andestaks endale iial, kui hoiaksin end trennis tagasi. Ma ei jäta trenne ära, sest täna võiks minna teatrisse või sõpradega välja sööma. Sport on harjumus, see on eluviis. 

 

Ma teen jälle trenni. Ma pingutan kõvasti, et midagi saavutada. Kuhu see teekond mind viib, seda näitab vaid aeg... Kellel on huvi ja tahtmist mind sel teekonnal saata, saavad seda teha, kui külastad seda blogi. Kui suudan vähemalt ühte inimesse süstida suuremat tahet sporti teha, on mu eesmärk juba täidetud. Kuna olen viimased poolteist kuud teinud trenni juba asjalike koormustega, hakkan oma tegemisi jälle pisut tihedamini teiega jagama. Stay Tuned!



Pühapäev, 13. märts 2016

lõigud, lõigud, lõigud

On pühapäeva õhtu. Kell on saamas pool seitse. Nädalavahetusest on väsimus sees, kuna kaks päeva sai Lätis õpilastega võistlustel käidud. Aga mis siin ikka, pakime spordikoti ja asume halli poole teele, sest ees on ootamas taas mõnus lõigutreening. Tänagi liitub minuga hea sõber ja treeningkaaslane, koos on oluliselt lihtsam jooksumeetreid koguda.

Soojendus midagi head ei tõota, jalad on rasked ja keha kange. Aga korralik soojendus muutis palju. Lahtijooksude järel oleme katsumuseks valmis. Tänane plaan nägi ette taas 300+200+100 ja nii 5 seeriat. Seeria sees jooksude vahel pausid lühikesed, seeriate vahel pikemad, korraliku taastumiseni. Kokku seega 3 kilomeetrit jooksu.

Esimesed 2 seeriat on väga kerged. Kergemad kui seni. Kolmanda seeria 200 meetrine jooks muudab seda olukorda oluliselt. Ja kui viienda seeria viimane jooks on lõpetatud, langeme täna esmakordselt pikali maha ja tunneme suurt naudingut tehtust. Pärast lõdvestavat sörkjooksu ootab ees kuum saun, mis on täna eriti nauditav. 

Väga väga mõnus õhtupoolik!

Esmaspäev, 29. veebruar 2016

Väike videonurk



Viimane jõutreening lõppes 105 kilose kangiga. Mõnus mõnus!

Kolmapäev, 24. veebruar 2016

Treeningrütmi sisse elamas

Enesetunne on päris hea. Hea just seetõttu, et vaikselt olen saanud jälle mingisuguse treeningrütmi kätte. Nädalas on praegu kindlalt toimunud 3-4 trenni ning see on hetkel ka täiesti piisav. Olen saanud tasapisi hakata tegema neid asju, millest olen väga puudust tundnud. Ehk siis teen jälle üle pika aja jooksuharjutusi, kergemaid lahtijookse. Juba olen teinud ka esimesed korralikud kiirendused. Olen hakanud vaikselt kangiga tegutsema, esialgu on kavas ainult jõutõmme. Enne põlve operatsiooni tegin seeriaid 100-105kg kangiga. Esimesed trennid tegin nüüd 75-80 kiloga ja väga mõnus oli teha. Põlvele ka halvasti mõjunud ei ole, mis on peamine muidugi. Olen jõutõmmet teinud nüüd neljal korral ja viimasel korral tõstsin raskusi ka, lõpetasin 100 kilose kangiga. Üllatav on see, et see raskus on pigem isegi kergem kui enne oppi. Ahneks siiski ei lähe ja ilmselt uusi raskusi lähiajal veel ei proovi. Pigem soov korralik põhi laduda sellega.

Olen alustanud ka lõigutreeningutega. Nädalas teen neid ühe korra praegu siiski, rohkem veel ei julge. Sest väljas praegu korralikke lõike joosta ei saa ja meie kergejõustikuhallis peab koguaeg kurve jooksma, mis kindlasti kõige paremini jalale ei mõju. Aga nädalas korra tundub täitsa mõistlik praegu sellise asjaga tegeleda. 

Olen praegu teinud kaks lõigutrenni. Esimene oli 13.veebruaril, laupäeval. Sain õhtul hallis üksi tegutseda, väga mõnus! Jooksin 8x300 meetrit, kordagi aega võtmata. Jooksin lihtsalt enesetunde järgi ja mingeid eesmärke ei seadnud endale. Aga raske oli küll. Säärelihased said totaalse šoki esimesest jooksutrennist, järgmised kolm päeva ei saanud pöia peal väga midagi teha. Teine jooksutrenn oli sel pühapäeval. Olin nädalavahetusel Tartus, kus toimusid juunioride ja noorsoo klassi eestikad. Plaan oli seal teha see jooksutrenn ära, laupäeva õhtul pärast võistlusi. Ootamatult oli aga enesetunne väga kehv sel õhtul ja läksin hotelli juba 19st magama. Seega lükkus trenn järgmisesse päeva. Olin pool päeva Tartu hallis võistlustel ja õhtul Pärnusse jõudes tuli see trenn siiski ette võtta. Väga huvitav katsumus oli, aga 8x300 sai taas tehtud. Lõpetasin trenni 21 ajal õhtul. 

Praegu tegelengi põhimõtteliselt sellega, et saavutada mingisugunegi vorm, et tõsisemate treeningutega millalgi edasi minna. Enne ma oma treenerilt plaani nuruma ei hakkagi, kui olen kehalise vormi saanud vähemalt hindele 3-. Hetkel veel sealmaal ei ole. Peagi on plaan proovida tõkkeharjutusi ja topispalli. Kuigi väga tahaks juba esimeste hüpetega alustada, siis seda ilmselt lähima 3 nädala jooksul veel ei juhtu. 


Laupäev, 13. veebruar 2016

Viimane peatükk

Minu viimasest blogi postitusest on möödas pisut enam kui 2 ja pool aastat. Poleks arvanudki, et nii palju juba. Aeg tõepoolest lendab.

Otsustasin blogi taas ellu äratada, sest minu sportlik karjäär kõrgushüppajana on jõudmas lõpusirgele ning ehk innustab minu viimane ponnistus tulemust teha kedagi mu enda õpilastest. Kui mina suudan end kõikidele raskustele vaatamata kokku võtta, siis miks ei peaks üks noor, energiline ja motiveeritud noor seda suutma. Kui juba üks inimenegi leiab siit edaspidi midagi, mis teda motiveerib, ongi mu eesmärk täidetud. Kindlasti ei jää tulemata ka pisut teravamad postitused erinevatel sporti puudutavatel teemadel. Kui on põhjust muidugi.

Kuna olen taas alustamas aktiivsemalt treeningutega, siis on õige aeg korraks heita pilk viimaste aastate peale. Kirjutan siia oma kõrgushüppe tulemused võistlushooaegade kaupa. Siis saab näha, kuivõrd stabiilselt olen suutnud kõrgushüppe sektoris hakkama saada.

2008 välishooaeg - 2.03
2009 sisehooaeg - 2.08
2009 välishooaeg - 2.05
2010 sisehooaeg - 2.10
2010 välishooaeg - jäi vahele raske vigastuse tõttu
2011 sisehooaeg - jäi vahele raske vigastuse tõttu
2011 välishooaeg - 1.99
2012 sisehooaeg - 2.05
2012 välishooaeg - 1.98
2013 sisehooaeg - 2.05
2013 välishooaeg - 2.00
2014 sisehooaeg - 2.04
2014 välishooaeg - 2.01
2015 sisehooaeg - 2.03
2015 välishooaeg - 2.00
2016 sisehooaeg - jääb vahele vigastusest taastumise tõttu 

Tegelikult on stabiilsus päris hea olnud. Kahju on kahest suvisest võistlushooajast, kui ei õnnestunud 2 meetrist jagu saada. Kõige rohkem jääb südamele 2010.aasta suvel saadud ränk vigastus. Talvine võistlushooaeg läks suurepäraselt, kui Eesti meistrivõistlustelt võitsin hõbemedali isikliku rekordi 2.10ga. Sama aasta suvel olin jala probleemidega hädas ning hooaja esimese võistluse sain teha Eesti meistrivõistlustel. Võistlushüppeni paraku ei jõudnudki, sest esimesele katsele minnes rebenes hoojooksul vasaku jala kannakõõlus. Operatsioonist taastumiseks kulus tegelikult väga kaua. 

Veel saab sellest loetelust välja lugeda, et sisehooajad on olnud alati edukamad kui välishooajad. Mulle tõepoolest meeldib väga sisehallides hüpata. Seetõttu oli väga raske vastu võtta otsust 9.detsembril 2015 Tartus operatsioonilauale minna. Reaalsus oli aga selline, et põlv ei lubanud enam hüpata ühtegi hüpet. Ning kuna tahtmine on veel hüpata, siis tuli see teekond ette võtta. Ning kui ma ütlen, et põlv ei võimaldanud ühtegi hüpet enam sooritada, siis seda mõtlen ma sõna sõnalt. Läbi valu olen elus väga palju hüppeid ja võistlusi ära teinud, seekord oli valu hüppehetkel aga nii hull, et sellest enam ka kõige suurema tahtmise juures ei olnud võimalik üle olla.

Mis motiveerib? Tahan uuel Pärnu staadionil veel vähemalt korra hüpata! Viimati hüppasin seal 2005.aastal, kui püstitasin isikliku rekordi 1.93. Staadion peaks valmima käesoleva aasta juunis ning esimesi võistlusi planeeritakse sinna suve teise poolde. Seega aega veel nagu oleks. Ning muidugi armastus ala vastu. Tahtmine hüpata on veel alles, eriti praegu, kui mitte keegi ei arvesta enam sellega, et mind võistlustel hüppamas võib kohata. 

Mis olukorra raskeks teeb? Neid asju on omajagu. Esiteks tervislik seisund. Viimati sain korralikult ettevalmistuse läbida aasta tagasi talvel. Suvel oli juba põlvega tõsiseid probleeme, suve hakul tegin ühe võistluse, ilma ühegi hüppetrennita 2.00. Suve teises pooles sain teha ainult lõigutrenne ja heitetrenne. Ning septembris tegin veel kaasa Kilingi-Nõmme mitmevõistlusel. Kõrgushüppes sain teha ühe katse algkõrgusel, rohkem põlv hüpata ei võimaldanud. Pärast seda oli selge, et midagi tuleb ette võtta. Nii ma 9.detsembril lamasingi operatsioonilaual Tartus, kus mind lõikas doktor Aalo Eller. Kuu aega hiljem tegin esimesed kerged sörkjooksud. Ent täiesti korras põlv hetkel veel ei ole, kas see saabki täiesti korda, seda näitab ainult aeg.

Teiseks tuleb leida motivatsioon ja aeg, kuhu oma treeningud sättida. Töökoormus on väga suureks läinud ning üha raskem on leida aega ja ka energiat ise paar tundi trenni rügada. Toon siinkohal välja oma nädalaplaani, et oleks hästi näha, et trennile pole kerge aega leida.

Esmaspäev
koolis tunnid 10.15-13.10
trennide andmine 15.15-19.00 (ettevalmistusperioodil september, oktoober, november, detsember, märts, aprill kuni 20.00ni)

Teisipäev
koolis tunnid 11.20-15.00
trennide andmine 16.00-19.00 (ettevalmistusperioodil ka 20.00ni)

Kolmapäev
koolid tunnid 8.25-11.00
trennide andmine 15.30-19.00 (ettevalmistusperioodil ka 20.00ni)

Neljapäev
koolis tunnid 10.15-15.00
trennide andmine 16.00-19.00
jalgpallurite üldkehaline ettevalmistustreening 19.30-20.45 (toimub november, detsember, jaanuar, veebruar, märts)

Reede
koolis tunde ei ole
trennide andmine 15.45-19.30 (ettevalmistusperioodil ka 20.00ni)

Laupäev ja pühapäev 
võistlusperioodil võistlus võistluse otsas, rahulikum periood september, oktoober, november, aprill


Olgu siinkohal kohe mainitud, et pärast tööpäeva lõppu ei ole kerge trenni teha. Treeningute kvaliteet on kordades madalam. Sellise nädalaplaani järgi on välja kujunenud, et kindlad trennipäevad on kolmapäev ja reede. Et aga sporti tulemusele teha, tuleb teha mul vähemalt 4 trenni nädalas. Olen palju aastaid teinud trenni ka 6 korda nädalas. Praegu ei ole see kuidagi mõeldav. Seega kui nädalavahetus on hõivatud, tuleb aega näpistama hakata nädala seest. Nii olen teinud trenne teisipäeva hommikuti 9-11ni või siis jätnud mõne trenni tõepoolest päeva lõppu. Aga pean taaskord lisama, et see on suur pingutus ja midagi väga meeldivat sel ajal trenne teha enam ei ole, kui oled päev otsa jalgade peal olnud ja noori häälekalt juhendanud. Energiakulu on olnud suur.

Et need trennid siiski ära teha, peab paigas olema toitumine, unerežiim, taastumine, treeningvarustus jne.

Minu viimaste kuude treeningud on olnud väga juhuslikud. Mõned nädalad olen saanud teha 3-4 trenni, aga on olnud ka nädalaid 1-2 trenniga. Kuna jalg on pidanud rahu saama, olen üritanud mingitki sportlikku vormi hoida jõusaalis. Suurim sportlik saavutus on olnud rinnalt surumise rekordi viimine 105 kilogrammini. Nii olen vähemalt saanud aegajalt ennast maksimaalselt pingutama. Aga igatsen õigeid kergejõustikutrenne väga.

Toitumisest, magamisest, taastumisest, treeningvarustusest ja esimestest trennidest aga juba järgmisel korral! 


Esmaspäev, 5. august 2013

It's not whether you get knocked down; it's whether you get up

See pilt kirjeldab üsna hästi mu teekonda spordis.

Minult on viimasel ajal palju küsitud, kas ma olen kõrgushüppega ära lõpetanud. Alustan vastamist sellega, et viimati hüppasin trennis kõrgust veebruaris. Siis otsustas jalg streikima hakata ning sisehooaeg tuli ära lõpetada, kuna valu oli väljakannatamatu ja risk tõsisemaks vigastuseks liiga suur. Olin siis väga optimistlik, et suveks saan korralikult valmistuda ja talvisele tulemusele tuleb lisa. 
Reaalsus oli aga teine. Jalg ei paranenud ega allunud ravile. Läbi sai tehtud väga palju protseduure ja harjutusi, ent tulemust ei olnud. Liigutasin end täpselt niipalju kui sain. Jooksmine oli välistatud, ka sörkjooks. Seega tegelesin üldkehalise ettevalmistusega ja vaba graafiku alusel, et trennid ei muutuks vastumeelseks. Mõnel nädalal tegin 4-5 trenni, teisel jälle 2-3. Tiksusin nii juunikuusse ära. Ja juuni alguses otsustasin, et hüppan ühel võistlusel kõrgust, ühtegi eelnevat trenni tegemata ja jalga testimata. Ma teadsin vaid, et jalg paranenud ei ole, hullemaks polnud ka asi õnneks läinud. Nii ma 8.juunil Vändras hüppama läksingi, teadmata kas piirdun proovihüpetega või suudan hüpata. Hüppasin alguses 3 sammulise hoojooksuga ja kuigi joosta, tõugata väga ei julgenud, olid hüpped üsna rahuldavad. Võistluse käigus pidin iga hüppe järel jalga kõvasti mudima ja masseerima, siis sai uuele hüppele minna. Lõpuks üllatasin ennast sellega, et ületasin täpselt 2 meetrit. Olen selle tulemusega veel hooaja edetabelis 15.kohal. Pärast seda päeva ei ole ma kordagi enam naelikuid jalga pannud ega kõrgust hüpanud. Ka ühtegi jooksutrenni pole ma teinud sellest ajast. Möödas on 2 kuud.
Jalg on paranema hakanud viimaste nädalate jooksul. Ju teeb aeg ka oma töö. Ma ei tea, mis juhtub, kui koormuse uuesti peale panen, seega ma ei kiirusta sellega. 
Kas ma olen kõrgushüppega lõpetanud? Sain sellele küsimusele vastuse Eesti meistrivõistlustel, kus olin seekord treeneri rollis. Kui soojendusstaadionil kutsuti kõrgushüppajad kokku, et need võistluspaika välja viia, tekkisid mul külmavärinad ja kananahk tuli ihule. Suutsin kõrgushüppevõistlust vaid mõned minutid vaadata, siis jalutasin minema. Ei olnud lihtne. Seega ma ei ole veel lõpetanud.
Oma hooaja teise ja võimalik, et viimase etteaste teen kõrguses juba sel nädalal. Tulemas on üks võistlus ja soov jalga testida on olemas. Ma ei tee eelnevalt taas ühtegi trenni kõrguses, kõik selgub kohapeal. Ja tulemus ei ole sellelt võistluselt kõige tähtsam mulle. Tahan vaid näha, kas on mõtet trennis rabelema hakata, et talvel uuesti korralikult hüppama hakata. 
Minu üldkehaline vorm on väga hea. Usun, et nii hea ei olegi see varem olnud. Aga kõrguse jaoks spetsiifiline töö on muidugi tegemata (hüpped, jooksud). Olen jõusaalis ja hallis aga väga kõvasti trenni teinud viimased 5 nädalat. Tõenäoliselt liiga kõvasti, et nüüd hüppama minna. Keha on väsinud. Aga nagu eelnevalt ütlesin, siis tulemus on seekord teisejärguline. Kõige olulisem on see, et ma tahan hüpata veel. Kui see tahtmine on olemas, siis peab lootma, et ka teised puzzle tükid kokku saavad. Üldkehalise vormi seisust annab mulle märku kasvõi näiteks kõhulihaste test - varbseinal rippes jalgade tõstmine üle pea. Viimati tegin kolm seeriat - esimeses seerias 18 kordust, teises 17, kolmandas 16. Seeriate vahel 3-5 minutit pausi. Alustasin selle harjutusega ca kuu tagasi, kui tegin kolm seeriat 10-9-8. Eesmärk on olnud see, et kui suudan 3 seeriat ära teha, lisan järgmises trennis igale seeriale ühe korduse. Nii see number on kasvanud. Järgmine kord peaksin siis üritama 19-18-17, mis on väga suur väljakutse. Lisaks olen teinud palju täiskükke kangiga, väljaasteid kangiga jne. 
Nii et võtame ühe sammu korraga ja vaatame, kuhu tee mind välja viib...

Kolmapäev, 5. juuni 2013


Pühapäev, 3. märts 2013

Tõmbame talvele kriipsu alla

Olude sunnil pidin talvise võistlushooaja ära lõpetama, kuigi suur suur tahtmine on veel sees, et hüpata. Midagi pole paraku teha. Tervis tuleb korda saada, et saaks märtsis ja aprillis tugevalt taas tööd teha. Viimati sörkisingi 2 päeva enne talvised Eesti meistrivõistluseid, kui proovisin, mis seisundis jalg on. Alates sellest päevast ei ole ma sammugi jooksnud. Hoidsin alguses toonust sees jõutreeningutega, et äkki jalg paraneb kiiresti ja saan veel veebruari lõpus ja märtsi alguses hüpata. Nii paraku ei läinud.

Jalg on küll nüüdseks palju paremaks läinud, ent korras veel ei ole ning tõenäoliselt mõjuks tõsine pingutus praegu jalale üsna halvasti. Nii võtsin vastu otsuse talvine võistlushooaeg ära lõpetada. Treeneriga on mul kokkulepe, et asun plaanide järgi taas trenni tegema siis, kui jalg lubab vähemalt sörkida. Praegu käind ainult jõusaalis, hakkasin vaikselt pihta ja suveks esimese ettevalmistuse kihi ladumine on lahti läinud. Oluline oleks jalg korda saada võimalikult kiiresti. Märtsi keskel lähen Hispaaniasse laagrisse, siis tahaks ise ka seal juba jooksutrennidega tegeleda. Loodame, et õnnestub selleks ajaks end valmis panna.

Mis puudutab motivatsiooni, talvist enesetunnet ja sügisese ettevalmistuse kordaminemist, siis seekord olen positiivselt meelestatud. Pikkade tööpäevade kõrvalt olen valmis ka edaspidi trenni rügama, sest enesetunne, mis mul Tartus oma eelmise treeneri Martin Kutmani mälestusvõistlustel oli, jääb meelde ja see tunne meeldis mulle väga. Võtan selles suhtes asja rahulikult, et jään kahe jalaga maapeale. Oleks tööpäevad poole lühemad, võiks seada oluliselt kõrgemaid eesmärke, sest tihti tunnen, kuidas energiast jääb lihtsalt puudu. Aga olen endiselt veendunud, et isiklikku rekordit ma veel nihutan. 2.10 ei jää rekordiks ja see teadmine annab mulle selle viimase tõuke, et magamise arvelt trennis rügada. 

Teen sel korral jõusaalis korralikuma põhja alla. Ma pole kunagi niipalju jõusaalis käinud kui nüüd viimase 3-4 kuuga. Aga ma teen seal just seda, mida mul on vaja teha. Hantleid ei puutu ja paljudest jõumasinatest hoidun kaarega eemale. Aga usun, et suudan nende treeningute arvelt järgmise sammu edasi astuda.