Hopsti

Sellise ilmaga, nii kehva vormiga ja nii valutava jalaga ei olegi varem võistelnud. 3 negatiivset tegurit kõik koos. 100m jooks oli nagu oli. Tuul vastu, 1 trenn naeltes enne seda...midagi erilist loota polegi. Eeljooksus 11,5 oli tegelt enam-vähem aeg. Finaalis puhus aga sedavõrd tugev vastutuul, et mina seal seekord läbi minna ei suutnud. Selleks peaks olema vormis, mida mina ilmselgelt ei ole. Aga võtsin jooksus suht maksimumi. III koht. Lind sai kätte maksta kahe aasta taguse kaotuse eest.

Kõrgushüpe hommikul kell 10, väljas kohati sajab, on tugev tuul, sooja 10-11 kraadi, jalg hullem kui eelmine päev jooksus. Lahe. Mõõdan sammumärki maha ja mida ma avastan, ma ei mahu sinna ära, oleks läinud 4-5 meetrit muru peale samm. Loobusin sellest. Võtsin suvalise koha, jooks 4 sammu lühem. Jala teipisin väga tugevalt kinni. Proovikatsel 1.80 üle ja selle hüppe järel otsustasin hüpata. 1.80 panin ka algkõrguseks. Avakatsel õnnestus sellest ka jagu saada, ent latt kõikus peal. Viimati hüppasin märtsis ikkagi. 1.85 oli natuke parem hüpe, esimesega üle. 1.90 samuti esimesega üle, sellega oli võistluse võit kindel. Väljas oli nii külm, et osad näpud ei liikunud mul enam kuigi hästi. Jalg oli natuke hullemaks läind. Otsustasin siiski hüppamist üksi jätkata. 1.93 suutsin võtta kolmandal katsel, tahtejõuga. Tehnika, enesetunne ja kõik muu oli alla igasugust arvestust. 1.96 tegin kaks ebaõnnestunud katset ja loobusin kolmandast. Jalg oli palju hullemaks läind.

Ees oli ootamas teatejooks, suur-rootsi teatejooks (900-300-200-100). Jalg jahtus maha vahepealse ajaga ja iga samm,mille kõndisin, tegi see mulle valu. Tund enne teatejooksu määrisin jala soojakreemiga tugevalt sisse ja teipisin jala korralikult ära. Soojendusjooks ehmatas mu ära, esimene ring sörki oli täielik piin, lonkasin, valu oli suur. Teisel ringil olukord paranes ja pöid läks soojaks. Mul ei olnud kavatsustki jooksust loobuda. Olin kolmas vahetus, 200m distantsi jooksmisega. Olin enne starti meeletult pabinas, aga suutsin hästi keskenduda ja mingeid muid mõtteid enam peas ei olnud. Oli vaid eesmärk oma jooks nii kiiresti kui võimalik lõpetada. Sain teatepulga ca 2 sekundit hiljem liidrist. Teisena. Esimesed 50 meetrit hoidsin liidriga vahe teadlikult. Tahtsin veenduda, et saan kiiresti selle jalaga joosta ja et miski mind ei sega. Teadsin eesolevat jooksjat ning seda, et olen tast kiirem. Kui palju kiirem , ei osanud ma aimata. 100 meetri märgiks olin natuke lähemale tulnud ja nüüd otsustasin kõik mängu panna, mis mul veel sees on. Jõudsin kõrvale ja möödusin. Viimased meetrid suutsin vahe veel suurendada ja saatsin viimase vahetuse liidrina teele. Olin andnud endast kõik. Enesetunne oli seda jalavalu väärt.

Tean ise, et olen praegu 100m pool sekundit ja 200m vähemalt sekund aeglasem kui võiksin olla. See teadmine teeb tuju morniks. Lisaks nägin, et sellise jalaga kõrgust normaalselt hüpata ei saa. Ka füüsiline vorm on kehv. Sellises seisus kaalun praegu hooaja lõpetamist või vähemalt kuni augustini mitte võistlemist. Vaatan, mida jalg järgmised paar päeva teeb. Olukord on kurb, aga midagi pole sinna parata. Niipalju tööd on eduka suve nimel tehtud ja nüüd võibolla pole sellest mingit kasu...