Tänane päev oli üsna õudne. Läksin rõõmsameelselt Tallinna. Ootasin väga eelseisvat protseduuri. Tegelikult tulnuks aga valmis olla üsna halvaks päevaks. Niitide väljavõtmine oli ebamugav ma tunnistan, aga sellega ei tekkinud probleeme. Hulluks läks asi siis, kui pöia asendit hakati uue kipsi jaoks muutma. Seni oli mul jalg 2 nädalat olnud ühes asendis, kus varbad on väljasirutatud. Nüüd tuli jalg saada tagasi normaalsesse asendisse ja selline tegevus ei olnud mu jalale üldse meeltmööda. See oli kohutav valu, mille sarnast ei ole nende sündmuste keerises veel tunda pidanud. Arst kasutas kahte kätt, et jalg õigesse asendisse saada... ma tundsin, et jalg plahvatab kohe, kohutav pinge ja valu oli ahilka piirkonnas. See kestis kokku ca 3-4 minutit. Selle ajaga suutsin särgi läbi higistada ja küünejäljed laua pehmesse kattesse jätta, kus ma selle protseduuri ajal kõhuli olin.
Uus kips oli esialgu aga suur pettumus. Olin tuttavatelt asja uurinud ja olin arvamusel, et mulle pannakse teatud saabas jalga, mis jalga kõvasti toetab. Seda pidi saama ära võtta (eelkõige tahaks normaalselt pesemas ka käia ja öösel ilma mingi kipsita magada). Aga ei, plastikkips on oluliselt kergem kui eelmine tõesti ja homsest tohtisin hakata jalale toetuma ka, aga see on ikka kips mis kips. Ära see ei käi :(
Kuigi esialgne pettumus oli päris suur, siis üritan taas positiivsemalt mõelda. KÕIK ON PAREM KUI SEE VALU, MIDA MULLE TÄNA TEHTI!!!
ok, mul on mingi simpsonite teema...aga Homeri näoilmed on seni suurepäraselt sobinud näitamaks mu emotsioone.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar