Täna oli soojenduse ajal päris mõnus tunne. Jalg tundus kohe selline, et sellega annaks isegi hüpata. Võtsin isegi kaasa kõrgushüppenaelad. Viimati olid need jalas sel saatuslikul päeval eelmine suvi Tallinnas. Kui neid täna jalga panin, jooksis ka silme eest kõik see seal toimunu läbi. Väga kummaline tunne oli. Esimesed hüpped tegin tossudes, 1.70-1.75 peal. Siis panin naela jalga ja hakkasin proovima. Esimesed 3-4 hüpet olid üsna kehvad, naeltes on ikka täiesti teine asi joosta praegu, mingi imelik segav valu käis ka korra ahilkast läbi ja see ehmatas täitsa ära. Õnneks sain aru, et midagi hullu ei ole, lihtsalt jalaasend on naeltes teistsugune ja jalg reageeris sellele nõnda. Aga igatahes, asusin siis hüppama ja asetasin lati 1.80,1.83,1.86,1.89 ja 1.92 peale. Kõik ületasin esimesel katsel. Kusjuures ma ei saa absoluutselt nii peale joosta nagu olen harjunud. See on midagi täiesti teistsugust. Aga jõudu mul on, talvel tehtud üldfüüsiline on ikka kasuks tulnud ja seisund on seega täiesti okei. Täna läks asi aga ikka päris hulluks. 1.95 ka avakatsel üle ja siis 1.98 kolmandal üle... Rohkem peale ei pannud, sest tuju oli megahea juba ja liiale ei tohi ka minna. 1.92, 1.95 ja 1.98 ületatud hüpped võttis videole üks mu pisem trennitüdruk.
Jalg oli pärast hüppamist väga kange, aga määrisin kiirelt külmageeliga sisse ja tegin põhjalikult venitusharjutusi. Nüüd homme on plaanis teha jõutrenn ja siis lähen oma trennilastega laagrisse ära 5ks päevaks. Kui eelviimasel päeval enesetunne ja jalg hea, siis võib mind näha hüppamas Paikusel. Ootan seda tegelikult väga, kuna võistlusnälg on meeletu. Aga kui ikka valmis ei ole, siis ma vägisi kangutama veel ei hakka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar