Kolmapäevast pühapäevani olin kohtuniku ametis juunioride Euroopa meistrivõistlustel. Ei tea milles asi täpselt on, aga väga vähe sain sealt emotsioone. Ju vajan puhkust ja staadionitest eemalolekut. Esimese emotsiooni sain viimasel päeval naiste kõrgushüppes ja naiste odaviskes. Pärast Laasma viimast katset ja viimase viskaja sooritust viskus ta pikali maha suurest õnnest. Seda kõike 10 meetri kauguselt nähes tulid külmavärinad ja kananahk ihule. Teinekord tuli see siis, kui Liina tribüünide alt välja tuli autasustamisele. See, mismoodi rahvas ta vastu võttis oli super. Ning muidugi hümni ajal. Nii et vähemalt võistluse lõpp oli igati emotsionaalne. Ei tekitanud minus suuri rõõmuhetki 100meetri väga hea võidutulemus 10,07 ega kaugushüppes üle 8 meetrised hüpped. Ei tea jah kuidas nii...
Elu läheb aga edasi ja sellest reedest kuni pühapäevani toimuvad samal staadionil Eesti meistrivõistlused. Mul oleks kõrgus reedel kell 18.40. Need 5 päeva jalgadel on teinud aga oma töö ning ma ei tea kas olen sinna minemas või ei. Alates 3ndast päevast kasutasin Tallinnas mitu korda päevas külmageele, millega määrisin pöiad, sääred, põlved ja reied sisse. Jalad ikka totaalselt valutasid õhtuti. Kolmandal päeval sain vabaks 7 ajal õhtul. Pärast pesus käimist ja külmageeliga sisse määrimist pikutasin tund aega ja kui püsti tõusin, läks ikka mõni minut aega, et normaalselt kõndima saada. Sellegipoolest võtsin end kokku ja seadsin sammud Kalevi staadioni poole, kus tegin alates 20.30st õhtul tunnise trenni. Ma lihtsalt pidin end lahti jooksma. Selle eesmärgi ma ka täitsin, kuigi jalad liikusid ikka väga raskelt. Nüüd täna möllasin väheke liivapeal õhtul ja homme olen otsustanud proovivõistluse teha hallis tõusva latiga. Kui suudan hüpata, olen reedel mineja. Kui ei suuda, ei hakka lolli mängima seal. Nii et homme on tõehetk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar