Päev enne klubidekarikat panin omale ahilka peale kinesioteibi. Kui karikal väga palju sellest veel kasu ei olnud, siis nüüd esmaspäeval ja teisipäeval olen saanud staadionil kenasti lõike joosta, mida ma pole saanud teha üle kuu aja juba. Nii et vägagi värskendav ja meeldiv vaheldus.
Väikse analüüsi tulemusena jõudsin järeldusele, et hoojooks ongi käest ära, kuna treeningutel on jooksu osatähtsus viimased kuu aega olnud minimaalsed või peaaegu olematud. Kui märtsis ja aprillis jooksin väga kõvasti lõike, siis esimesed hüppetrennid olid ka kohe väga mõnusad. Nüüd alates juuni keskpaigast pole üldse sisuliselt jooksnud ja probleemid käes. Ega ma ei teagi, kas nüüd nii kiiresti annab seda olukorda parandada, aga proovima peab. Igatahes oli jalg päris hea ja lubas joosta. Nii et nauding missugune. Pulss lõikude lõpus üle 170 ei tõusnud, taastumine oli hea kiire.
See, et ma 2 päeva jutti joosta olen nüüd saanud, on igatahes tõeline edasiminek. Nüüd homme lähen ma Tallinna, kus olen kuni pühapäevani kohtuniku rollis Kadrioru statkal toimuvatel Juunioride Euroopa meistrivõistlustel. Kuidagi pean sobitama oma trenni ka tõenäoliselt üsna tihedasse päevaplaani. Kui muud üle ei jää, teen kasvõi kell 22 õhtul oma trenni ära. Igatahes kott läks treeningvarustust paksult täis :D
Eestikad on järgmine nädalavahetus ja seega pole siin midagi aega raisata. Iga trenn on praegu arvel. Samas tundub kogu see hoojooksu päästeoperatsioon pigem tulekahju kustutamisena. Ent kas tuli ka kustub, seda näitab järgmised 10 päeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar