Edasine

Selle aasta augustikuu on mu sportlasteel esimene kuu, kus ma kergejõustikuga ei ole tegelenud mitte üks päev. Vigastused välja arvata. Niimoodi lihtsalt eemal ei ole ma sellest spordialast veel mitte kunagi olnud. Nii et 14 aasta jooksul esimene kuu, kus ma lihtsalt olen sellest alast eemal, kuigi saaksin trenni teha. Tundub päris müstiline...

Viimased nädal aega olen tugevalt võidelnud selle tunde vastu, et minna staadionile või metsa lihtsalt füüsilist pingutust saama. Need mõned korrad, kus ma olen käinu nüüd jalgpalli ja rannavollet mängimas, olen platsil olles tundnud meeletut rõõmu taas pingutusest. Ei mäleta, millal viimati nii tundsin. Olen nendes mängudes endast andnud 100% ja üritanud end hingetuks joosta. Viimase peal tunne on.

Eile õhtul andsin sellele suurele kiusatusele alla ja sättisin riidesse, et Raekülla jooksma minna. Plaan oli kergelt joosta 10km, aga enne jooksma minekut ütles sõber, et ma esialgu 3ga piirduksin. Pärast sellist pausi ei ole just kõige targem kohe suuri mägesid vallutama minna. Alguses venitasin ahilkat korralikult. Alustasin jooksu rahulikult. Ja oi milline nauding see oli. Kell oli pisut üle 20 õhtul kui jooksma asusin. Esimese kilomeetri järel tundsin nagu lendaksin. Lihtsalt nii kerge oli joosta. Teise kilomeetri märki jõudes olin kahevahel, kas minna 5 või 10km ringi peale. Mõtlesin, et teen viiese, et kui tõesti selline tunne säilib, siis saan ju ühe kolmese või viiese veel teha.

Tunne ei säilinud :D 3 kilomeetri järel hakkas jooks ootamatult raskeks minema, neljanda kilomeetri märki jõudes oli jooks muutunud üllatavalt keeruliseks ja talumatuks. Viimased 500 jooksin tahtejõu pealt puhtalt juba, silme ees see Arcticu spordijoogi pudel, mis mind autos ootas. Nii et tõepoolest, oleks ma läinud kümnese ringi peale, oleks ma sinna jäänudki.

Aga jätame selle külje korraks kõrvale ja keskendume olulisele. Pingutamine kui selline oli väga positiivne tunne eile siiski. Särk läbimärg, higi tilkumas silma, jalad mõnusalt väsinud. Not bad...not bad. Korralikult venitasin veel peale ka, et ahilkat hoida ja et järgmisel päeval lihased mulle alluksid ka veel.

Aga murekoht oli muidugi see, et kui jalg maha jahtus, siis ahilka läks väga valusaks jälle. Ikka see üks kinnituskoht. Masseerisin jõuga ligi pool tundi seda ja määrisin lõpus jahutava toimega geeli peale. Ning täna on jalg peaaegu sama hea kui eile enne jooksu. Nii et rõõm sedagi näha, et sellest jalaga tegelemisest on ka kasu.

Nüüd aga mis edasi jah? Edasi on asi väga lihtne. Olen võtnud vastu teatud otsused, mida olen kaalunud ja rahulikult seedinud viimased kuu aega. Olen otsustanud, et teen veelkord proovi, et tõusta tagasi sinna kuhu ma olin teel 2010 talvel ja veelgi kõrgemale. Ent siinkohal lähebki keeruliseks. Kuna ma tahan anda endast kõik, et selle sihtmärgini jõuda, siis olen pidanud esialgu peas ja nüüd ka paberil paika panema kindlad tegutsemisplaanid. Kui ma seda tõesti teen, siis ainult 110% pühendumisega. Annan ühest kohast pisut tagasi, siis on targem kohe otsad kokku tõmmata ja tegevus lõpetada.

Pisut sellest plaanist siis ka. Treeningutega alustan tõenäoliselt 5.septembril. Plaanid teeb endiselt mu treener Martin Kutman. Lisaks lisan sinna juurde kõike seda, mida vajalikuks pean. Esimesed paar nädalat võtan rahulikult, mis ei tähenda, et kergelt. Palju tuleb teha rahulikku aeroobset tööd - jooks, rattasõit, ujumine. Jooks üksi tapab mu ahilka kiirelt, nii et pean ratta kindlasti juurde võtma. Ratas on juba ka peaaegu korda tehtud. Jooksmas hakkan käima Raekülas ja rannaliival. Et ahilka saaks erineval pinnasel joostes koormust. Esimese nädala järel lisan treeningutesse üke (kerelihased). Paberil on kirjas kindlad numbrid, mida tegema pean ja saagu mis saab, need peab tehtud saama ka. Mingeid lõike ja hüppeid niipea kindlasti ei tee. Alustan selle maja ehitusega vundamendist. Tasapisi laome sinna korruseid juurde. Ent treeningust üksi ei piisa...

*Väga olulisel kohal hakkab olema toitumine. Selleks koostan taas menüüd endale. Midagi sarnast tegin ma ülikoolis õppides, ent vahepealsed aastad olen selles valdkonnas palju järele andnud. Krõpsud, kiirtoit, magus - pakaaaaa! Näeme millalgi veel. Asju, millest ma loobun on muidugi veel, ent neid kõiki üles lugema siin ei hakka. Selge on see, et kui toitumine pole kenasti paigas, pole ka sellel raskel treeningul tolku. Võtan asja täie tõsidusega. Palju saab olema kiusatusi, aga mul on endasse usku. Rõhutan siinkohal, et ma ei asu dieedile, vaid hakkan toituma nii nagu üks tõsiselt trenni tegev sportlane peab toituma. Menüü ei ole veel valmis ning sellega läheb veel õige pisut aega.

*Väga olulisel kohal hakkab olema taastumine. Iga nädal 1 kord hakkan käima ujumas, kuhu juurde hakkab käima korralik saun. See ei tohi vahele jääda, sest teades oma keha ja seda, et kiiresti tekivad igasugused vigastused, mis sunnivad plaanidesse korrektuure tegema, peab nädalas üks kerge treening vees ja taastumine saunades olemas olema! Ma ei kavatse ka siinkohal järeleandmisi teha. Kuus 2 korda hakkan käima massaažis. Varakult uuendan oma magneesiumi ja vitimiine sisaldavaid toidulisandeid. Selles osas midagi suurt ei plaani, kõik on proovitud ja tavalised taastumisvahendid. Ahilka hakkab saama igapäevast mudimist ja massaaži nagu nüüd jooksu järel proovisin. Selle pool tundi päevas ma leian.

*Selge on see, et sellise kõõlusega nagu mul, kaugele ei jõua. Seega tuleb kiiresti lisada taas treeningutesse eriharjutused nagu ma tegin kogu talve. Gaasi tuleb juurde anda. Lisaks vaatan üle oma treeningvarustuse. Olemas peavad olema riided igasuguse ilma jaoks. Nii et ka seda valdkonda pean uuendama.

Ühte ma tean. Ees ootav periood saab olema mu senise elu raskeim. Seda kõike töökõrvalt ette võtta on äärmiselt keeruline. Eriti veel nüüd, kui lisan omale töökoormust. Pean arvestama sellega, et osad trennid tuleb ära teha hommikul 7st-8st, teised võivad lõppeda õhtupimedas 22-23 ajal. Eelmine aasta loobusin mitmel korral treeningkorrast, kuna tundsin end lihtsalt liiga kurnatult, kogu keha oli totaalselt väsinud. Esialgu saab see olema kindlasti probleem, ent kui korralikult tegelen ka eelpool mainitud taastumisega ja toitun korralikult nii nagu peab ja nii kergelt alla ei anna, siis usun, et ajapikku muutub ka see kergemaks. Kust ma selle tahtejõu võtan, et see periood 100% edukalt läbida, ma ei tea ega kujuta ette. Ent vaatan praegu sügavale enda sisse ja ma näen seda seal. Ma südamest loodan, et suudan seda kõike.

Talvel on plaan kindlasti võistelda, ent vaid selleks, et näha, kas olen õigel teel. Eesmärk on järgmine suvi mägesid liigutada. Ma ei tea, mis tulemusega ma talvel rahul oleksin. Seda saan ma öelda talvel, aga alla 2.05-2.08 see tulemus muidugi olla ei tohiks. Ning ma ei tee saladust, et maikuus või juuni esimeses pooles peab langema isiklik rekord 2.10.

Ja mis kõige toredam asja juures on. Olen otsustanud kevadel (aprill) minna lõunalaagrisse. Kaasa tulevad paar sõpra ning mõni mu oma trennist. Ühendan laagri teiste ja enda treenimisega. Asjade ajamine juba vaikselt käib ja aprillis 2ks nädalaks adjöö.

Need plaanid ja eesmärgid ei ole välja öeldud emotsioonide pealt. Need on läbi mõeldud, kaalutletud ja analüüsitud. Kui see asi liiva jookseb, siis on aeg kotid pakkida ja võistlusspordist loobuda. Ent sellele ma ei mõtle, sest plaan on ikka hoopis teises suunas liikuda. Jutt on praegu väga ilus lugeda, ent ma tean, kui kohutavalt raske see olema saab. Ma vaid loodan, et suudan hambad ristis selle tee läbi käia. Isegi kui seda teekonda saadavad pisarad ja valu. Ja ma usun, et need mõlemad ei jää mul saamata.

Ja mis postitus see on, kui puudub muusika eks. Täiesti teistlaadi pala seekord, aga kuidagi tõeliselt hästi istuv!