Esimesed sammud on ikka kõige raskemad

Teisipäevane trenn oli siis järjekorras juba teine :D Jooks kulges mööda rannaliiva muulini ja sealt edasi rannaparki. Kogu jooksuaeg sadas vihma ja oli üsna vinge tuul. Aga mis sellest. Selles mereääres jooksmises kohe on midagi erilist, kirjeldamatu tunne. Pool jõudu annaks justkui meri ise. Tagasi ma sama teed ei tulnud, sest tuul oli natuke liiga tugev ja see jooks võinuks äärmiselt raskeks muutuda, arvestades mu praegust seisundit. Aga jooks ise oli palju kergem kui esimene trenn Raekülas. Kokku kogunes 5 kilomeetrit, misjärel rannas kiiresti venitasin ja autoga halli sõitsin. Seal uhasin korralikult kerelihaseid. Ikka nii korralikult, et täna tunnen neid iga liigutusega mida teen :P Kerelihaste korduste arv peab praegusega võrreldes vähemalt kahekordistuma kuu pooleteise pärast. Aga tuleb tunnistada, et meeletult raske oli ikka, see oli tõsine võitlus seal matipeal. Täna oli puhkepäev. Pärast kahte trenni tegelikult vajadust selleks ei olnud, aga kuna kolmapäev hakkabki olema ainus puhkepäev mul, siis on nii lihtsam edasi nüüd teha. Toidulaud on oluliselt paranenud ja täna näiteks enam väga millestki puudust ei tunnegi. Õhtusöögi üks osa oli näiteks 300g kodujuustu, kuhu tükeldasin sisse suure tomati ja kurgi ja lisasin pisut soola. Ei saa just kurta, ikka väga hea oli. Lisaks sain täna kätte oma magneesiumi-kaltsiumi toidulisandi, mis on hea, kuna iga sügis koormuse kasvades on hakanud jalad kiiresti krambitama. Loodetavasti seekord siis suudan seda vältida. Ootan juba väga homset, ees ootamas hommikune pikk kross olgu ilm mis tahes :)