Täna katsetele minnes ma teadsin, et olen väga kehv praegu ja mingeid tulemusi siin loota ei ole. Sellegipoolest oli esimene emotsioon katsete ajal negatiivne. Nii kehv ma ka olla ei lootnud. Nüüd pisut olukorda analüüsides olen emotsioonid maha saanud ja rahulikult asja seedinud. See on seekordse teekonna algus ja kui see peab olema niivõrd krobeline, siis järelikult peab. Esmalt tulemused ja siis kommentaarid.
Paigalt kaugus 2.81 (rekord 3.01)
Paigalt kolmik paremal jalal 8.37 (rekord 9.12)
2 jooksusammu pealt kolmik paremal jalal 10.66 (rekord 11.26)
5 jooksusammu pealt viisik paremal jalal 18.40 (rekord 20.45)
4kg kuulijänn ette 16.95 (rekord 18.74)
4kg kuulijänn taha 18.80 (rekord 21.91)
Üsna nukker vaatepilt kas pole? Kõige enam jään rahule 2 sammu pealt kolmikuga. Ja seda mitte ainult sellepärast, et seal kaotus rekordile kõige väiksem on, vaid seetõttu, et see oli ainus hüppeharjutus, kus ma tundsin end täna enam-vähem normaalselt. Igalpool mujal puudus igasugune särts ja võim. Paigalt kaugusele võib hindeks panna 3-. 2.81 pealt uuesti 3 peale saamiseks ei ole vaja ratast leiutama hakata. See tuleb niikuinii. Paigalt kolmik oli väga nigel, teine hüpe oli sisuliselt olematu. 5 sammu pealt viisik oli suur pingutus ja kannatus. Igal üritusel vajusin vähemalt kahel hüppel totaalselt läbi. Kuulijännideks olin juba sisuliselt energiast tühi ja kui seda füüsilist vormi niikuinii ei ole, siis nii kuul kaugele lennata ei saagi. Oleks ma teind jännid alguses, võinuks tulemusele oma 70-80cm juurde panna. Aga see selleks.
Miks nii olematud tulemused? Tavalisel aastal võiks sellistele katsetele panna hindeks konkreetselt 1. Nii suured mahajäämised rekorditest on ikka masendavad. Ent mõelgem veidi...
Viimase korraliku ettevalmistustsükli läbisin ma 2009/2010 sügisel ja talvel. Kevadel olin juba vigastuse küüsis ja tegin trenni muudetud plaanide järgi. Nii et sisuliselt 2 aastat tagasi oli viimane korralik ettevalmistusperiood. Need rekordid on pärit pea eranditult kõik sellest samast talvest, 2010.aasta alguses siis. Viisikus oli peamiseks probleemiks see, et lihtsalt ei ole hüppepõhja all, viimased hüpped pärinevad 2010 maikuust. Ei ole võimalik hüpata kaugele, kui sa ei ole saanud üldse treeningutel hüpata. Lisaks on minu ainus tegevus olnud praegu krosside jooksmine, mis teadupärast ei mõju teravusele kuigi hästi. Samuti usun ma, et pisut võinuks tulemused paremad olla, kui oleksin teinud katseid pärast puhkepäeva, mitte pärast pikka krossi ja jalgpalli mängimist. Aga need ei ole vabandused, mida ma otsin. 10-20cm siit ja sealt juurde panna ei muuda ju üldpilti. Seis on kehv, aga mitte lootusetu.
Ma olen samas täiesti veendunud, et see on hea platvorm, kust alustada nüüd. Selliste enam-vähem normaalsete tulemusteni võiks juba detsembriks jõuda küll. Ma vähemalt loodan nii. Järgmised katsed tahaksin teha novembri keskel kuskil, et saada seisundist taas ülevaade.
Kes ütles, et see kõik kerge saab olema? Ja kes ütles, et ma praegu pean rekordeid purustama? See kõik on viimaste hooaegade tulemuste peegeldus hetkel. Kuidas ma lootsin see suvi kõrgemale hüpata, kui katsete tulemused sellised on? Üle oma varju ei saagi hüpata. Seetõttu on väga oluline, et nüüd rahulikult samm-samm haaval edasi liiguksin ning ei laseks emotsioonidel end segada. Praegu oleks variant näidud üles ajada ka 1,5 kuuga, aga mis edasi saaks?
Praegu mõtlen sellele, et homme on viimane pikk kross, siis ujumine ja siis puhkepäev. Ning algab järgmine etapp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar