Eilne päev oli täis tegemisi. Juba kell 9 hommikul läksin pisematega krossijooksu võistlustele ning sealt tagasi jõudes oli aeg juba trenne andma hakata. Nii tuli eilne trenn teha õhtul. Korraks käis peast läbi ka mõte, et teeks puhkepäeva ja ehk siis kolmapäeval teeks hoopis trenni. Aga koheselt tundsin, et see ei ole õige ja nii ei tohi teha. Olgugi, et olin ikka väsinud pisut ja kõht oli ka natuke tühi. Aga nii ma kell 19 õhtul alustasin staadionil oma soojendusega. Peagi läks meelest, et kõht tühi oli ja trenni oli tõeliselt mõnus teha. Kui jooksuga alustasin, siis oli väljas täiesti okei veel, aga juba 40 minutit hiljem avastasin end pimedal staadionil trenni tegemast. Ja see jutt, et pimedas joostes tunned end kordades kiiremana, peab ka paika. Tõepoolest nii see oli. Nii ma seal kottpimedas lõike jooksma hakkasingi.
Jooksin eile portsu diagonaale murupeal, nii 80% kiirusega. Iga lõigu vahel oli 1-1,5 minutit pausi. Ja mis mulle kõige rohkem meeldis? Esiteks see, et suutsin kõik need lõigud joosta pöiapeal, mida ma kevadel lõike joostes ei suutnud. See krossijooksmine 3 nädalat on oluliselt tugevamaks teinud mu vasaku jala säärelihast ja ka kõik jooksuharjutused kannatan juba kenasti pöiapeal ära teha. See on tõesti mõnus tunne. Kuna see pöid on olnud kaua talveunes, siis eile oli kohe 2-3 diagonaali järel tunda lihases suurt kangust. See näitaski, et lihas sai harjumatut koormust ja tõmbas kohe kangeks. Aga see oli selline mõnus kangus, sest ma teadsin, et see on hea märk. Teine asi, mis meeldis, oli see, et lõikude vahel on taastumine väga hea. Seegi on krossijooksmise tulemus, pole kahtlustki. Minutiga on kõik jälle normis ja võib juba uut jooksma minna. Jalad väsisid muidugi jubedalt ära, sest pole nii ju veel jooksnud nüüd.
Eile olin seega väga rahul endaga, et suutsin väsinud enesetundest sõltumata teha üsna korraliku treeningu. Olin täitsa uhke enda üle :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar