Raske on

Täna hommikul oli esimest korda juhus, kus ma ei suutnud end voodist välja ajada. Ent seda põhjusega. Äratus ajas mind 7.45 üles nagu ikka, et hommikust sööma hakata ja trenniks valmistuda. Aga no selline väsimus oli sees, et lihtsalt ei suutnud üles saada. Nii ma seal voodis pikutades mõtlesingi, et mida teha. Jõudsin lihtsale järeldusele, et magan veel 2 tundi ja teen trenni õhtul. Mõeldud, tehtud.

Väsinud olin seetõttu, et viimased päevad ei ole normaalselt magama saanud minna. Selle nädalaga algas ettevalmistus Karel Leetsari mälestusvõistluseks ja lihtsalt hullumaja on hetkel nende asjade ajamisega.

Aga tänane otsus oli õige. Sain välja puhata end ja õhtul oli täna energiat endalegi üllatavalt palju. kell 19 alustasin trenniga staadionil ja nagu ikka, oli ka seekord soojenduse järel väljas kottpime. Aga fantastiline ilm oli trennitegemiseks. Uskumatult hea lausa, oli soe ja taevas selge.

Täna oli rõhk hüpetel. T A P P E V. Nii võib selle trenni kokku võtta. Hüpete tegemine on kohutavalt raske. Nii raske, et isegi raske on sõnadesse panna kui raske. Juba poolepeal tegin hüppeid hambad ristis ja läbi valu. Jalad värisesid iga seeria lõpus. Tegu oli alles teise hüppetreeninguga. Suure tahtejõuga tegin täna isegi pisut rohkem hüppeid kui esimesel treeningul.

Vägev oli aga see, et enne hüppeid tegin portsu kiirendusi murul ja nüüd ma hakkan jälle vaikselt arusaama, kuidas jooksmine käib. Pöid on palju paremaks läinud ja suudan kõik kiirendused pöial ära joosta, mida veel suvelgi ei suutnud.

Olgu see teekond kõike seda väärt. Hammas verel trennitegemine on muidugi omamoodi nauding, aga selle eest peab ilmselgelt ka tasu saama. Tasu all pean silmas muidugi hüppeid kõrgele kõrgele...