On rõõmu, on nuttu

Taaskord on üks nädal läbi saanud ja uus kohe kohe algamas. Nädal on nõudnud tõsist pingutust trennides ja pidevat enda testimist maksimaalse pingutuse piiril. Kerge olnud ei ole. Praegu saab välja tuua selgelt nii positiivset kui ka negatiivset. Negatiivne on esiteks see, et hüppe ja jooksutrenn on saanud viimasel ajal väga tõsiselt kannatada. Isegi sörkida ei ole ju saanud viimase nädala, tõukejalale eluliselt vajalike hüpete tegemine on jäänud samuti vaid helesiniseks unistuseks. On ju ilmselge, et ilma jooksu- ja hüppetrennita ei saa kuidagi rääkida täisväärtuslikust kergejõusiku treenigust. See on fakt. Ning see fakt iseenesest sunnib oluliselt madalamaid eesmärke seadma talviseks sisehooajaks. Ent see on paratamatus ja mitte mingisugust masendust ei ole ma lasknud endale tekkida. Tegemist on lihtsalt kurva hetkeseisuga sellest vaatenurgast vaadates. Teisest küljest on jalg viimastel päevadel paremaks läinud ja see annab alust loota, et ehk veel ainult tuleval nädalal tuleb jooksmisest ja hüppamisest loobuda. Olen sellises olukorras varem ka olnud, just 2 aasta eest, kui detsembri alguses hüppeliigese sidemeid tõsiselt venitasin. Kuu aega jooksu ja hüpetega tegeleda ei saanud, sellegipoolest hüppasin teisel võistlusel 2.08. See oli aga siis ja nüüd on nüüd. Eks näis mis tuleb. Teine mure on seotud kehakaaluga. Ilmselge, et kui teen sisuliselt ainult jõudu ning joosta ei saa, siis lihasmassi arvelt kaal suureneb. Nii ongi hetkel ca 3-3,5kg ülearu. Kui see number 5-6 peale suureneb, siis olen väga tõsise probleemi ees. Jälgin toimuvat hoolega. 

Positiivne on jätkuvalt see, et jätkub areng jõunäitajates ja plahvatust nõudvatel aladel (kuulijännid). Laupäeval oli taas siis kangitreening. Esimese seeria rebisin kogu nädala kangil olnud 65kg-ga. Järgmised 3 seeriat rebisin aga 67,5ga ja sain hakkama! Sellega oli sündinud isiklik rekord rebimises. Ma ei olnud seni sellise raskusega kangi üleski saanud, nüüd tegin aga 3 seeriat sellega. Pärast seeriaid tuli hirmus tahtmine maksimaalset jõudu proovida ja vaadata kas 70kg ka ühe korra üles läheb. LÄKS! Lisasin kangile veel 2,5kg ja korraliku keskendumise ja maksimaalse pingutuse saatel läks üles ka see! 72,5kg on seega uus rekord rebimises. Täitsa võimalik, et ka 75 võiks ühe korra üles minna, kui enne proovimist seeriatega end nõnda ei väsitaks. Igatahes tekitas rebimine väga hea emotsiooni ja tore on kohe mõelda nii, et selles näitajas ei ole ma kunagi nii hea olnud. Teiste harjutuste puhul jätsin kangi enam-vähem samaks, mis kogu nädal on olnud. Vaid kastile astumises lisasin 5kg kangile. Aga see harjutus on endiselt jubedaim ja suurimat eneseületust nõudev. Hirmus värk. Päev varem, reedel, tegime ka kuulijänne. Ja ette heidetes sündis taas isiklik rekord. Kuigi ma ei mõõtnud tulemust, siis seni parimale tulemusele lisandus ca 30cm (seega tulemus kuskil 18.80-18.90 kandis). Ka see näitaja ei ole kunagi varem nii hea olnud. Üle pea tõmmates maandusid kõik katsed 20-20.50 vahele. Stabiilsus oli hea, ent tunnen siin väga selgelt, kuidas ma miskipärast ei suuda võimeid realiseerida. Julgeks pakkuda, et meetrine varu on lihtsalt sees ja kätte seda ei saa. 

Aga mis siin ikka. Olen optimistlik ja loodan, et järgmise nädalaga saab jalg korda. Loodan, et jätkuvad jõutreeningud annavad ka edaspidi tulemust. Kui see kõik klappima hakkab, siis räägime edasi jälle minust kui kergejõustiklasest. Seni võiks end nimetada juba harrastus jõutõstjaks ning üldfüüsilisele ettevalmistusele rõhujaks. See nii aga muidugi ei ole. Tahan endiselt hüpata ning selleks tuleb tervis korda saada. Aga füüsiliselt olen uuele tasemele tõusmas küll. Korralik põhi saab selles suhtes hetkel rajatud küll.