Eile ja täna sain tehtud 100% planeeritust. Esmaspäevast algas muideks uus 3 nädalane treeningtsükkel, mis sisaldab endas nagu ikka - 2 nädalat tõusva koormusega treeninguid ja kergemat taastumisnädalat. Plaan on 90% samasugune nagu mu viimane periood oli. Kuna too periood läks suht nässu (hüppeid ja jookse sisuliselt teha ei saanudki), siis võtsin selle veelkord ette.
Eile õnnestus mul esimene täismahus hüppetreening selles ettevalmistustsüklis. Sain teha palju hüppeid ja jalad midagi ei seganud. Aga väga raske oli küll, juba esimeste hüpete järel reied totaalselt värisesid. Et kõik hüpped oleks maksimaalse pingutsega tehtud, panin alati tõukekoha nii kaugele, et maanduksin istuli täpselt mati äärde. Näiteks viisikus viisin algusmärgi nii kaugele, et kui kergemalt tahtnuks hüpata, siis oleksin maandunud viimase hüppe järel lihtsalt vastu maad ja mitte matipeale. Süsteem töötas, ühtegi kergemat hüpet sisse lubada ei saanud.
Täna oli 2 tundi 20 minutit kestnud jõutreening. Sellest ajast 1 tund ja 30 minutit kulus ainult kangiharjutustele. Kuna tegin seda trenni üksinda, siis oli ikka päris raske end maksimaalselt kokku võtta. Et ka siin nõrkushetke endale lubada ei saaks, panin igal harjutusel kangile raskuse, millega lihtsalt pean maksimaalselt pingutama, muidu kukuks lihtsalt kokku kang turjal. Jalad võttis totaalselt läbi. Kangitrenni lõpus oli mul plaani järgi vaja joosta 6x60m kiirendusi 90%ga. Kõigepealt pean mainima, et uskumatult palju pean ma lahti end jooksma, et 90%ga pingutada saaksin. Näitena esimene jooks, mile 30m lendlähte aeg tuli 3,95. Lihtsalt müstika, no ei suuda kohe kiiresti jooksma hakata. Samm on lühike, jooksuasend madal, liigutused kanged. Aga mida jooks edasi, seda enam hakkab see tegutsemine jooksu meenutama. Nii paranes see aeg iga jooksuga täna. Tegin 6 jooksu asemel 8 jooksu, kuna esimeste üle oli tõeliselt piinlik. Viimased 3 jooksu üllatasid mind aga tõsiselt täna. Ajad 3,41 - 3,38 - 3,37 tossudes ja sellise trenni lõpus ei ole sugugi pahad tulemused praegu. Selle 3,37 jooksin muideks täpselt 2 tundi ja 5 minutit pärast trenni algust. Lisaks on tegemist kõige kiirema ajaga, mida olen pärast kannakõõluse rebendit joosta suutnud. Need jooksud tulid kõik sammupikkuse pealt, viimastes jooksudes sain sammu juba üsna viisakalt pikaks lükata, sammu sageduse pealt on varu meeletu. Ent seda sagedust veel juurde panna ei julge, kuna joostud on kiirendusi niivõrd vähe. Aga selline aeg annab usku, et praegu võiksin naeltes joosta 3,25 kanti. Hooaja eel seadsin eesmärgiks kiiruse taastamise vähemalt 3,15 peale, nii et ei olegi see seis nii lootusetu.
Ja mis kõige parem on? Kas te oskate ette kujutada, mis tunne mul oli trenni täna nii teha, et mitte kordagi ükski valu mind ei seganud!!! See oli esimene selline trenn viimaste kuude jooksul. See tunne on megahea, kirjeldamatu, fantastiline. Oleks selliseid päevi vaid rohkem nüüd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar