Hooaeg avatud

Pabistasin eile nagu väike poiss enne oma esimest võistlust. Magama jääda ei suutnud, läksin voodisse ja ligi 2 tundi ei suutnud magama jääda, süda tagus nii kiiresti ja kuidagi ei suutnud mõtteid mujale viia. Lisaks hakkas hammas päris jubedalt valutama. Pärast valuvaigistit ca pool tundi läks seis paremaks ja muusika saatel ma siis uinusin.

Hommikul ei olnud muidugi söögiisu. Vägisi ajasin natuke helbeid sisse. Ei tea mis lahti oli. Pole ammu sellist pabistamist olnud. Soojenduse ajal tundsin end väga hästi, jalad natuke värisesid all, aga kuidagi mõnus tunne oli ikka. Esimesed proovihüpped olid ka asjalikud. Just selles osas, et tundsin, kuidas jalg viskas korralikult.

Alustasin 1.75 pealt, 1.80 jätsin vahele,1.85 pealt proovisin kõiki kõrgusi. Lisaks mulle võistles siis ka sõber Andre, kelle isiklik rekord aastate eest on 2.01. Eilses trennis ta proovis hüppeid ja hüppas päris kenasti. Täna tegi ta aga väga võimsa etteaste ikka, kui ületas ka 1.95. Mina sain täna jagu 2.meetrist. Viimati sain jagu 2st meetrist 6.märtsil 2010 aastal. Selles valguses justkui hea tulemus või nii. Ikkagi 2 aastat sisuliselt juba. Proovisin täna ka 2.03 ületada, ent ütlen ausalt, tundsin täna treenerist väga puudust. Ennast kõrvalt nii ei näe ja ma tundsin, et teen paar asja valesti ning need vead oleks saanud võibolla võistluse käigus ka kõrvaldada, aga üksi sellest seisust täna välja ei rabelenud. Jalg oli palju palju parem kui see lõpptulemus täna näitab. 2 kõrgust võinuks kindlasti veel alistada. Aga oleksid ei maksa spordis mitte midagi. Nii et lepime täna 2 meetrise tulemusega, mis oli ka miinimum eesmärk hüppama minnes. Nüüd loodame, et saan eestikatele peale ja saan veel paar sellist trenni teha, kus seisu natuke timmida. Sest kordan veelkord - füüsiliselt oli enesetunne täna tugevalt üle keskmise, aga tulemuseks seda realiseerida ei suutnud.

Ja mis kõige halvem. Paar tundi pärast võistlemist hakkasin tundma jalas valu. Sedasama valu, mis mind kogu see talv saatnud on, ent mis viimastel nädalatel segavaks faktoriks olnud ei ole. Ja seis on praegu uskumatult hull. Juba hallis ei saanud tossugi jalast ära, ka soki ära võtmine oli valus. Praegu lonkan väga tõsiselt, olen mitu tundi juba külma peal hoidnud ja jalga sisse määrinud. No mis nali see nüüd on siis?! Oleks ma midagigi tundnud hüppamise ajal, oleks ju pooleli jätnud. Hüpata oli täna selles mõttes väga vinge, et mitte miski ei teinud haiget ega seganud.  Nüüd hoian ja ravin jalga ja loodan, et homme on palju palju parem.

Aitäh kõigile, kes hallis täna mu hüpetele kaasa elasid. Teieta ei oleks ma seda suutnud! Aitäh!

Hoian siis kursis, kuidas mul seis on.