Nagu mul kombeks, siis enne tähtsaid võistlusi kimbutab mind vigastus. Kogu nädalavahetuse veetsin külmakottide all ja peamiselt voodis. Jalg oli lihtsalt nii valus, et käia ei saanud, ka ühest toast teise kõndimine oli väga suur ettevõtmine. Neli päeva olen jalga ravinud dicloflexiga, eilsest hakkasin saama laserravi. Eile õhtul trennis sain sörkida ligi kilomeetri ja mitte midagi muud teha ei saanud, ei jooksuharjutusi ega hüppeid. Nii et oma jälje see jama kindlasti jätab. Sellegipoolest ei ole ma püssi põõsasse visanud ja loodan tänase ja homse trenniga emotsioonid ja tuju taas üles saada, mis praegu tugeva allakäigu on teinud.
Ükskõik, milline see valu pühapäevaseks võistluseks on, ma võistlen. Kasvõi läbi pisarate. Isegi kui ületan vaid algkõrguse või saan nulli. Ma olen selle koha Eesti meistrivõistlustel ära teeninud pärast neid kannatusi ja ma ei kavatse sellest ilma jääda. Täna hommikul sain kergejõustikuliidust ka kinnituse, et olen saanud eriloaga võistlema, nii et selles osas on rahu majas. Kirjas on hetkel 15 hüppajat.
Plaan on lihtne. Jalg peab saama võimalikult palju rahu ja ravi. Igast päevast pigistame maksimaalse välja. Täna teen tugeva jõutrenni, kuhu otsa oleks ideaalne lisada sügavushüppeid, ent neid ma vist täna veel teha ei saa. Homme tahan teha kõiki asju maksimaalse plahvatuse peale. Reedel massaaž ja puhkus, laupäeval liitun oma treeninggrupiga Tartus, et teha tugev jõutoonuse treening enne pühapäeva. Plaan on sisuliselt sama, mis oli nüüd eelmine nädal kui laupäevaks valmistusin. See mudel enam-vähem töötas, proovime veelkord, kaotada pole praegu enam midagi, ainult võita on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar