Eesti meistrivõistlustele läksingi sellises seisus, et 7 eelneva päeva jooksul sisuliselt midagi teha ei saanudki. Vaja olnuks pärast Pärnus hüppamist hoojooksu lihvida, hüppeid teha, enesekindlust ja vormi koguda. Selle asemel sain teha kerelihaseid, natuke kangi ja ongi sisuliselt kõik. Ühes trennis enne eestikaid siiski sörkida proovisin, kaua see eksperiment ei kestnud, sest jalg hakkas kiirelt valutama.
Pühapäeval eestikatel tundsin end soojenduse ajal täiesti normaalselt. Ei midagi hiilgavat, aga nurisemiseks põhjust ei näinud. Vahetult enne võistluspaika väljaviimist teipis mu treener mu jala korralikult ära (ehitusteibiga muideks!). Proovihüpped olid puised ja jalg läks iga hüppega valusamaks. Tekkis paanika. Ma ei osanud enam midagi teha, et sellest seisust välja ronida. Tegin aga järjest proovihüppeid juurde ja üritasin koguaeg midagi paremini teha, aga mida ei suutnud, seda ei suutnud.
Proovikatsed näitasid tegelikult juba ära, et midagi imelist tulla ei saa. 2 meetrit ei alistunud kordagi. Algkõrgus 1.90 ja 1.95 alistasin avakatsel, olin siiski kindel, et suudan ka järgmisest kõrgusest jagu saada, aga ei olnud mingit põrget ning tehnika logises jubedalt. Olin väga pettunud kui aus olla. Mulle ei meeldi vabandusi otsida altminekute korral, ent seekord olen kindel, et saanuks ma nädalajagu teha seda trenni, mida oleks vaja olnud, oleksin ma paremini hüpanud ka. 2.10 kindlasti mitte, mis andis seekord medali, aga 2.05 ei ole küll müstiline tulemus, sest Pärnus hüpates oli ka mul see jalas olemas, vaja olnuks vaid tehnikat sättida, mida ei ole see talv ju väga teha saanudki.
Nii et seekord läks sedasi, mis siis ikka. Motivatsiooni kiskus kõvasti alla, peamiselt siiski see, et jalg korrast ära on. Sest ka see nädal ei ole saanud teha neid asju, mida vaja. Nüüd kaks päeva olen läbi kergema valu jooksnud vähemalt, hullemaks läinud jalg sellepeale ei ole. Tulemas on aga 4.märtsil klubidekarikas. Seal ei saa kõrgemat eesmärki võtta kui 2 meetri alistamine. See on fakt. Kui suudaks tervena nüüd püsida 2 nädalat, siis 9.märtsil Pärnus Karel Leetsari mälestusvõistlusel sooviks ikkagi seda 2.05 rünnata.
Aga niipalju ma kinnitan, et jätkan tööd sellenimel, et suvel oluliselt parem olla!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar