Klubidekarikas

Pühapäevane võistlus Tallinnas pakkus mulle rohkem positiivseid emotsioone. Võtsin seda võistlust ja selleks ettevalmistust väga vabalt ja rahulikult. Puhkasin rohkem kogu nädala ja tegin mõne üksiku trenni, andes samas ka rahu jalale, et too üldse hüpata laseks mul. 

Tallinnas tegin väga lühikese soojenduse, ei olegi vist nii lühikest teinud varem sellisel võistlusel. Alustasin 1.85 pealt. Selle ja järgmise kõrguse 1.90 alistasin avakatsel. 1.93 alistus teisel, läksin natuke liiga kergelt seda hüppama. 1.96 hüppeks valmistusin palju paremini ja võtsin sellegi avakatsel. 1.99 tuli teisel katsel, rohkemat ei tulnud, kuigi kolmas katse andis lootust küll. 2.02 oli siis järgmine.

Mida aga öelda selle võistluse kohta. Plusspoolele saab kanda kindlasti enesetunde ja hüppetunnetuse. Sain paaril korral üsna hästi juba pihta, mida ma tegin. 1.93 teine katse ja 1.96 esimene olid kõige paremad, esimest korda üle pika aja tundsin juba, et pisutki tõukasin maast lahti ja suutsin õhus siruasendi sisse võtta. Võimalik, et parem oli hüpata ka seetõttu, et otsustasin kohapeal hoojooksu 2 sammu võrra lühemaks teha. Kuna trennis kõrgust hüpata ei ole saanud, siis nii pika hoopealt ei suuda peaaegu midagi õigesti ära teha. Lisaks meeldis see, et konkurendid olid käeulatuses juba. Jäin seekord jagama 5-6.kohta, ent teine koht hüppas 2.05 ning 3-4 2.02. Rõõmustav. Teiseks meeldis mulle väga see, et endiselt on üks võistlus, kus mul ei ole enese motiveerimisega mingeid probleeme ning suudan end nii üles kütta, et teha üks hooaja parimatest võistlustest. See tunne on hoopis teine, kui paljudel teistel võistlustel. Ja see meeldib mulle, klubidekarikas on endiselt tähtis võistlus mulle. Kolmandaks oli hea see, et üle mitme nädala ei seganud jalg mu hüppamist, tunda andis jalg korraks, 1.99 õnnestunud katse peal, ent see oli ka kõik. Alles Pärnusse jõudes ja bussilt maha tulles oli jalg valus kõndides. Ja mulle meeldib see karikavõistluste süsteem, kus tõstetakse latti 3cm kaupa alates 1.90st!!!

Mis väga hea ei olnud ja mille saab kanda negatiivse poole peale. Esiteks see, et 1.99 jäi kirja ainult. Enesetunne oli ikka parem kui arvasin. Teiseks see päike, mis alati Lasnamäe halli lõuna ajaks sisse paistma hakkab. Kõrgust segas see nii jubedalt, et ma ei näinudki alates 1.93 pealt enam oma kurvis olevat sammumärki, mille järgi jooksma pean. See ajas tõsiselt närvi ja pani hoojooksu kõikuma. Panin isegi suurema teibi maha sinna, aga kasu ei olnud. Mida ei näinud, seda ei näinud. Ning halb on ka see, et jalg jälle valus on alates Pärnusse jõudmisest. Seda kartsin ka pisut, et maha jahtudes lööb selle trauma välja taas. Kuigi väga hull praegu õnneks ei ole ja tundub, et reedel saan ära hüpata siiski.

Selge on see, et kui ma suudan end emotsionaalselt üles kütta, siis võin hüpata natuke küll praegu. Aga mis minust reedeks järgi on, ma ei tea. Täna tegelesin ligi 6 tundi mälestusvõistluse korraldamisega ning ausalt öeldes ei näe küll, et järgmised päevad vähem sellega tegelemist oleks. Lisaks olid täna ja on homme hallis võistlused, kus läheb palju energiat oma õpilaste juhendamise peale. Nii et väga raske saab see hüppamine olema reedel, loodame et emotsioonide najal suudan mõne cm üle 2 ära hüpata. Siis oleksin täitsa rahul.