Valus on

Ettevalmistusperioodi esimene nädal on üle elatud. Üle elatud on tõepoolest kõige õigem öelda. Esimese trenni järgselt oli järgmisel päeval tükk tegemist, et voodist üles saada. No tõesti oli. Ei hakka üldse vaeva nägemagi sellega, et loetlen üles kohad, kust lihased kanged olid. Selleks tuleks anatoomia õpik ette võtta ja ükshaaval lihased üles kirjutada. Esimese päeva kirssideks tordi peal olid üle tõkete hüpped kahel jalal (10 tõket 20 korda) ning muidugi lõigud 2500 meetrit lühikeste puhkepausidega. 

Teisel päeval viis trenn mu välja. Nii et esimene väljas tehtud treening on ka kirjas juba. Raeküla metsas oli kogu rada mitte enam niivõrd lumine, vaid rohkem jäine. Aga sörki seal joosta sai. Pärast 2km märki autoteel, mis oli muide kuiv, sai kenasti kiirendusi väikesest tõusust üles joostes teha.

Kolmas päev viis mind jõusaali, kus käisin läbi suurem osa lihasgruppe, ent kus peamiselt sai koormust sääre - ja reielihased. Sääred said nii kõvasti vatti, et järgmine päev oli raske trepist alla liikuda.

Neljas päev oli taas 2,5 tunnine intensiivne treening hallis. Meeletult oli tegemist tõketega. Üle tõkete astumised, keksimised, ühel jalal hüpped, tõkkejooks. Lisaks veel kelguga jookse ning usinalt lõike. Esimest korda üle mitme mitme aasta jooksin tõkkeid 3 sammulise vahega. Mõistagi jooksin meetriseid tõkkeid, mitte meeste omi. Kuid tõketevahe sai muidugi meeste oma pandud. Tegelikult oli täitsa tore. Kuna plaan on tõepoolest taas tõkkeid rohkem jooksma hakata, siis tuli sellega ükskord algust teha. Viimasel kuul olen trennis jooksnud tõkkeid pikkade vahedega ja 5 sammuga. Aga esimene tõkketrenn oli kokkuvõttes muidugi puine, päris palju aastaid juba möödas ka viimasest korrast. Aga küll see kõik meelde jälle tuleb kui harjutada.

Nädalavahetusel mängisin usinalt palli, kuna tean, et keha (tegelikult ka vaim) veel 6 erialast trenni vastu ei peaks. Vigastuseoht on korvpallis muidugi suur, ent aegajalt tuleb riske ka võtta. Igatahes suutsin terveks jääda ja täna kõndisin küll platsi pealt täiesti tühjaks pigistatud jalgadega minema. Nii et rabeleda sai küll.

Nädal veel ja siis ootab Hispaania. Loodan, et see annab ka vaimse laengu ja süstib taas indu juurde, sest praegu tunnen taas, et hakkan kinni kiiluma. Niipalju on koguaeg teha ja aega nii vähe nende tegemiseks. Üritan aina vähem omale kohustusi võtta, ent ühel hetkel (nii jätkates) võib juhtuda, et minust enam suurt kasu ei ole. Tahaks puhata ja saada juurde energiat, et trenne ise kvaliteetselt teha ja teistele kvaliteetselt anda. Aga seda puhkust ma tulemas ei näe. Nii et loodan palju Hispaania peale.