Ebareaalne

Eilse päeva tahaks oma mälestustest ära kustutada. Sõitsin hommikul Tartusse, kus toimus mu treeneri ärasaatmine. Kuigi olin üritanud ennast selleks ette valmistada nii kuidas see vähegi võimalik on, siis reaalsus on ikkagi midagi teistsugust. See ei ole mulle siiani vist kohale jõudnud. Isegi nüüd...

Alates teisipäevast ei ole ma suutnud teha ühtegi trenni. Olen maganud nii vähe ja halvasti, et lihtsalt ei ole olnud suuteline trenni minna. Olen küll peas justkui paika pannud, et kuule kuule, kuidas nii siis saab? Kas treener tahaks näha sellist asja, et ma ei suuda end kokku võtta? Olen sellele mõelnud ja jõudnud koguaeg järelduseni, et nüüd lähen ja teen nii tugeva trenni kui vähegi võimalik. Nii oleks see õige ka. Aga keha ei allu ja tunnistan, et olen täitsa hädas. Laupäeval natuke hallis liigutasin end esimest korda, aga seda ma ei saa trenniks küll nimetada, pigem tervisesportlase liigutused.

Kahju on tehtud tööd raisku lasta, aga see ootamatult tekkinud olukord on niivõrd ebareaalne, et ma ei ole veel suutnud sellest välja tulla.

Tean vaid, et tunnen temast väga puudust. Ja nendest telefonikõnedest, mis meil ikka olid, hakkan väga väga puudust tundma. Nii kui lendan mälestustemaale ja tuletan meelde kõiki neid trenne, laagreid, jutuajamisi, tuleb nutumaik kurku ja pisar silma. See oli väga suur kaotus ja sellest ülesaamiseks kulub kahtlemata palju aega.

Aga minu sportlastee (see, mis sellest alles on) on sattunud tõsisesse ohtu.