Eilne trenn oli emotsionaalselt üks võimsamaid viimastel aegadel. Läksime Andrega Paikuse staadionile trenni tegema. Peamiselt vahelduse mõttes lihtsalt, Koidula staadion on mu ära väsitanud taas ja keskkonna muutus kulub igati ära. Ning teisalt ka seetõttu, et seal on laupäeval võistlused. Huvitavaks tegi trenni see, et soojenduse ajal hakkas juba vihma sadama. Jooksuharjutusi tehes oli vihm veel selline mõõdukas, et sai kenasti teha, aga kiirendusi jooksma hakates avanesid taevaluugid täielikult ja hakkas paduvihma sadama. Aga see meid ei takistanud. Esimesed kaks kiirendust tegime nii tugeva vihmaga, et jooksu ajal tuli silmad mitu korda kinni panna, sest vihma sadas niivõrd tugevalt, et enam ei näinud mitte midagi. Nii jooksime sellises vihmas kokku 5x100 meetrit kiirendusi. Ei olnud ühtegi kuiva kohta mul pärast trenni. Aga vägev oli! Nalja sai palju ja ennast proovile sai ka panna.
Niipalju võin aga kohe öelda, et kui ei oleks Andret, ei oleks ma tõenäoliselt edasi teinud juunis trenni. Nüüd oleme koos trenni tehes üksteist utsitanud ja esmaspäevane kõrgushüppe trenn hallis oli esimene positiivne märk viimase kuu jooksul. Nii et laupäeval üritame tublilt Valdade mängudel esineda. Andre võib praeguse vormi korral 2 ära hüpata, nii et kui ma ei taha teist kordi jutti tappa saada, pean ka ennast ületama praeguses seisus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar