2x1.95

Paikusel hüppasin valdade mängudel 1.95 ja Võrus hüppasin 2.juulil samuti 1.95. Sellegipoolest oli tegu kahe täiesti erineva võistlusega ja erineva enesetundega hüppamisel.

Esmalt Paikusest. Enesetunne oli hommikul pehme ja uimane. Võistlus algas juba kell 11.15. Mul on alati tõsiseid probleeme hommikul hüppamisega, ei saa end kuidagi käima. Võistluse edenedes paranes enesetunne märgatavalt siiski, 1.95 ja 2.00 peal olid enesetunde poolest juba päris asjalikud. Aga tehnilised probleemid takistasid 2 meetrist jagu saamisest. Ma ei ole praegu enamaks võimeline kui 2.05, aga see vajab veel asjade kokkulangemist ja klappima saamist, nii et peab veel vaeva nägema. Niipalju on füüsiline pool ikka ära kukkunud mai viimase nädala ja juuniga, et enam 2.10 hüppajat see suvi minust ei saa. 

Sama päeva õhtul osalesin jalgpalli rahvaliiga mängus, kus kõik 90 minutit platsil jooksin. Nii et tõmbasin suht laibaks ennast. Siiski otsustasime minna esmaspäeval Võrru võistlema. Sõit sinna kestis 2,5 tundi, ise olin muidugi autoroolis. Tegime ühe peatuse Tõrvas, et pisut ringutada ja ringi jalutada. Jalad olid laupäevasest võistlusest ja jalgpallist nii kanged. Aga see tuli kõrvale kõik heita ja tuli keskenduda oma tegevusele. Ilm oli Võrus hea, sooja ligi 20 kraadi, päike paistis, ainult tuul oli kurviosas vastikult vastu. Hüppepaik oli väga hea, väga väga isegi meeldis. Soojenduse tegin väga lühikese ja kompaktse. Proovihüpped olid ka täitsa okei, paar korda hüppasin 1.80 ja korra 1.90. Kõik kenasti üle. Vahva oli see, et kõrgushüppematt oli läbimärg. Ju oli vihm seal päeval üle käinud ja katet polnud matil peal. Aga mulle see meeldis, värskendas mõnusalt ja tegi natuke erksamaks küll. Alustasin 1.80 peal ning võtsin selle ja järgmise kõrguse 1.85 avakatsel. Nagu ka 1.90. 1.95 peal oli aga tõsiseid probleeme ja tõele au andes ületasin selle kolmandal katsel ikka päris paraja portsu õnnega. Latt värises peal, aga peale ta jäi. Seejärel lasin peale panna 2.01 (hooaja tippamark oleks olnud). Esimese katse kiilusin täiesti kinni ja jooksin latiga koos minema :D

Teisel ja kolmandal katsel sain aga teha üsna viisakad hüpped. Vähemalt ise jäin juba rahule. Üle küll ei saanud, aga esimest korda tundsin ikka, et 2 on jalas olemas ja peaks tegelt välja ka tulema. 

Üldiselt on pettumus muidugi see, et stabiilsus on seal 1.95 kandis praegu. Igal võistlusel peaks tulema kindlalt 2 meetrit ära, siis oleksin praegu rahul. Aga ma üritan edasi, puhkan paar päeva jalad korralikult välja ja asun uuesti tööle. Tehniliselt on vaja palju muuta. Esmalt tuleb teha kurv laiemaks, ma hüppasin viimati nii kitsa kurviga ligi 10 aastat tagasi. Aga fakt on see, et oleks hirmsasti vaja kedagi, kes mu hüppeid vaataks ja natuke juhendaks. Ma ei taha endale uut treenerit, vaid pigem abilist vähemalt kuni Eesti meistrivõistlusteni augusti keskel. Hetkel aga mõtteid ei ole, et keda endale appi paluda.

Järgmine etteaste peaks olema 21.juuli Tartus, kus toimuvad klubidekarikavõistlused. Otsin praegu usinalt endale ühte võistlust enne seda. Üritan see suvi võimalikult palju hüpata, äkki tuleb mingi kindlus ja areng ka sellepealt.