Murdumas?

See nädal käisime kahel korral Vändras kõrgust hüppamas. Trennis muidugi. Seal on nüüd uus staadion ja õnneks esimene matt Pärnumaa staadionil, mis kannatab ka hüppamist. Trennide kulg on olnud aga omaette ooper.

Mõlemad trennid on olnud väga ühte nägu. Hüppan oma 10-15 hüpet ära suhteliselt edukalt kõrgustel 1.80-1.88 ja siis kui panen peale 1.92-1.93, laguneb kõik ja mitte kui midagi enam ei õnnestu. Ja kusjuures see on nii ärritav ja endast väljaviiv, et palju ei puudu totaalsest enesekontrolli kaotamisest. Saan iga hüppe järel aru, mis puudu on ja mida valesti teen ja see ärritab nii jubedalt, et on pannud trennides ropendama ja karjuma. Selles osas on piinlik. Aga mis teha, ei suuda emotsioone sees hoida pärast sellist tegevust.

Kui esimene trenn esmaspäeval lõppes 8 järjestikkuse ebaõnnestunud katsega kõrgusel 1.92, siis reedel tulin kokkuvõttes pisut paremini olukorras välja. Ajasin samuti 1.92 maha 5-6 korda jutti ja olin juba loobumas. Võtsin naelikud ära ja lõin käega. Aga siis panin latile 1.85, naelikud uuesti jalga, üritasin maha rahuneda ja hüppasin sellest 4 korda jutti üle. Korra panin veel 1.92 ka peale, aga üle sellest ei saand (olgugi, et parim hüpe sel kõrgusel tuli sel päeval). Kokku tegin mingi 25 hüpet kindlasti ja olin tegelikult ikka pärast 15ndat ikka väga väsinud juba.

Probleem on peamiselt selles, et ma ei suuda end kokku võtta. Olen suuteline tegema palju paremaid hüppeid, aga lihtsalt ei suuda. Kui isegi jooksu alguses suudan veel pingutada ja mõelda, et nüüd lähen panema, siis tõukehetkel kaob see kõik ühe hoobiga ja enam ma tööd ei tee. Ei suuda end kokku võtta, ei suuda maksimaalselt pingutada, ei suuda end üles kütta. Ei tea, kas asi selles, et enam ei ole seda sisemist põlemist, mida hüppamiseks vaja, olen lihtsalt stressis ja ületöötanud või ongi käes aeg, kui ma enam endast kõike välja pigistada ei suuda. Ma ei tea, aga see tunne ei meeldi mulle.

Eilse juures oli ainus positiivne asi see, et sain hoojooksule korraks juba pihta, võtsin taas kasutusele teise sammumärgi kurvi sisenedes ja sellest oli suur kasu. Päris paika seda veel ei saanud, aga suund on õige ja otsimise tulemusena võiks isegi hoojooksu klappima millalgi saada. 

Kolmapäeval on plaan Viljandis siis hüppama minna, kuid selge on see, et kui hüppan samamoodi nagu trennis, siis 1.95 on maksimaalne, mis tulla saab. See oleks väga kurb ja tõmbaks motivatsiooni veelgi alla. 

Täna on aga jalgpalli mäng taas. Eile tegin pärast kõrguse trenni veel õhtul jalka trenni ka, nii et koormus on päris asjalik viimasel ajal olnud. Loodame, et mäng õnnestub ja tulen sellest tervena välja ka ( kaks pisivigastust segavad praegu tegemist pisut).