Segased tunded

Tänane Viljandi võistlus jättis hinge segased meeleolud. Aga alustame siis täitsa otsast. Soojendust tegema asudes oli enesetunne üsna vilets. Tugevalt alla keskmise, põlved valutasid ja jalad olid kanged. Soojenduse ajal tervikuna seis oluliselt ei paranenud. See oli ette teada, et naised ja mehed alustavad hüppamisega ühes paigas üheaegselt. Sellega olin arvestanud, ent kuna kirja oli end alguses pannud vaid 2 naist, siis soojenduse iseloomu muutma ei pidanud, kuna kaua seal neil minna ei saanud. Eksisin.

20 minutit enne ala algust kui naelikuid jalga panin, selgus, et naisi on hüppama tulnud koguni 7. Olukord mängiti kohapeal nii ümber, et mehed ootavad naiste võistluse lõpuni ja saavad seejärel proovihüppeid teha. Ja naised hüppasid täpselt tund aega! Ausalt kah, vanduma ajab selline jama. Nii ma siis üritasin tund aega sooja sees hoida ja end ärkvele utsitada. See oli justkui esimene peatükk.

Teine peatükk. Soojendushüpped. Parim enesetunne üldse, mis sel aastal on olnud proovihüpetel. Kust see nüüd tuli? Jooks on kerge, kiire, lõpus on olemas kiirendus ja isegi tõuge. Jah, TÕUGE oli olemas. 1.90 alistus nagu nalja, kergelt ja olulise pingutuseta. Ja tunne oli ka selline, et jalg viskab. Ja viskab üle 2 täna! LÕPUKS OMETI on oodata head võistlust.

Kolmas peatükk. Võistlus ise. Viimase proovihüppe ja esimese võistlushüppe vahele jäi maksimaalselt 15 minutit. Algkõrguse panin samuti selle suve kõige kõrgema - 1.85. Kohe esimestest jooksusammudest sain aru, et midagi ei ole õige nüüd. Tunne oli täiesti teine, jalg kadus alt ära, jooks oli lohakas ja lombakas. Üle sain, aga väga kehva hüppega. 1.90 sama lugu, läksin õrnalt isegi käega pihta, aga see selleks. Kangutasin end pigem sealt üle, igasugune kergus oli kadunud. MIS JUHTUNUD ON? küsisin ma endalt. Vastust mõistagi saamata...

1.95 esimesed kaks katset olid täiesti lootusetud, kohe tõuke järgselt õlaga sisse ja latt maha. Kolmanda katse üritasin kõvasti suurema pinge pealt sooritada ja pisut ka õnnestus, sain üle. Sama lugu 1.98 peal. Kaks esimest katset lootusetud! Ahastus tuli peale, kolmandaga taas kangutasin üle end. 2.01 peal ei õnnestunud ükski hüpe nii nagu vaja. Sellel kõrgusel tundsin esimest korda ka kerget väsimust. 

Aga ütlen ausalt ikka, et täielik hämming on. Kuhu see kõik kadus? Kuidas sai hoojooksu ülesehitus ja tunnetus jooksu ajal niipalju muutuda või sisuliselt üldse ära kaduda? Müstika, millele ma veel pihta ei saa. Tänaste soojendushüpete põhjal ja hoojooksu põhjal võinuks vabalt ka 2.04 ära võtta. Aga oleksid ei maksa siin kahjuks siiski midagi. Igatahes tehnilise poolepealt lagunes just hoojooks võistlushüpeteks ära. Paneb kukalt kratsima. Samas on siin ka killuke positiivsust, sest sellist tunnet tõesti pole pikka aega olnud. Ja selliste käkkidega 1.98 hüpata ei ole ka just paha. Aga ARENGUT on vaja näha,tehtud töö tuleb REALISEERIDA. Märksõnu ja suuri tähti mu postituses oioi kui palju täna.

Igatahes, teen tööd usinalt edasi. Midagi on koorumas ja et see lõpuks välja ka kooruks tulemuseks, tuleb edasi teha. Sest jalg oli täna iseenesest juba väga viisakas all. Anname tuld! Taaskuulmiseni!