Esmaspäev, 5. august 2013

It's not whether you get knocked down; it's whether you get up

See pilt kirjeldab üsna hästi mu teekonda spordis.

Minult on viimasel ajal palju küsitud, kas ma olen kõrgushüppega ära lõpetanud. Alustan vastamist sellega, et viimati hüppasin trennis kõrgust veebruaris. Siis otsustas jalg streikima hakata ning sisehooaeg tuli ära lõpetada, kuna valu oli väljakannatamatu ja risk tõsisemaks vigastuseks liiga suur. Olin siis väga optimistlik, et suveks saan korralikult valmistuda ja talvisele tulemusele tuleb lisa. 
Reaalsus oli aga teine. Jalg ei paranenud ega allunud ravile. Läbi sai tehtud väga palju protseduure ja harjutusi, ent tulemust ei olnud. Liigutasin end täpselt niipalju kui sain. Jooksmine oli välistatud, ka sörkjooks. Seega tegelesin üldkehalise ettevalmistusega ja vaba graafiku alusel, et trennid ei muutuks vastumeelseks. Mõnel nädalal tegin 4-5 trenni, teisel jälle 2-3. Tiksusin nii juunikuusse ära. Ja juuni alguses otsustasin, et hüppan ühel võistlusel kõrgust, ühtegi eelnevat trenni tegemata ja jalga testimata. Ma teadsin vaid, et jalg paranenud ei ole, hullemaks polnud ka asi õnneks läinud. Nii ma 8.juunil Vändras hüppama läksingi, teadmata kas piirdun proovihüpetega või suudan hüpata. Hüppasin alguses 3 sammulise hoojooksuga ja kuigi joosta, tõugata väga ei julgenud, olid hüpped üsna rahuldavad. Võistluse käigus pidin iga hüppe järel jalga kõvasti mudima ja masseerima, siis sai uuele hüppele minna. Lõpuks üllatasin ennast sellega, et ületasin täpselt 2 meetrit. Olen selle tulemusega veel hooaja edetabelis 15.kohal. Pärast seda päeva ei ole ma kordagi enam naelikuid jalga pannud ega kõrgust hüpanud. Ka ühtegi jooksutrenni pole ma teinud sellest ajast. Möödas on 2 kuud.
Jalg on paranema hakanud viimaste nädalate jooksul. Ju teeb aeg ka oma töö. Ma ei tea, mis juhtub, kui koormuse uuesti peale panen, seega ma ei kiirusta sellega. 
Kas ma olen kõrgushüppega lõpetanud? Sain sellele küsimusele vastuse Eesti meistrivõistlustel, kus olin seekord treeneri rollis. Kui soojendusstaadionil kutsuti kõrgushüppajad kokku, et need võistluspaika välja viia, tekkisid mul külmavärinad ja kananahk tuli ihule. Suutsin kõrgushüppevõistlust vaid mõned minutid vaadata, siis jalutasin minema. Ei olnud lihtne. Seega ma ei ole veel lõpetanud.
Oma hooaja teise ja võimalik, et viimase etteaste teen kõrguses juba sel nädalal. Tulemas on üks võistlus ja soov jalga testida on olemas. Ma ei tee eelnevalt taas ühtegi trenni kõrguses, kõik selgub kohapeal. Ja tulemus ei ole sellelt võistluselt kõige tähtsam mulle. Tahan vaid näha, kas on mõtet trennis rabelema hakata, et talvel uuesti korralikult hüppama hakata. 
Minu üldkehaline vorm on väga hea. Usun, et nii hea ei olegi see varem olnud. Aga kõrguse jaoks spetsiifiline töö on muidugi tegemata (hüpped, jooksud). Olen jõusaalis ja hallis aga väga kõvasti trenni teinud viimased 5 nädalat. Tõenäoliselt liiga kõvasti, et nüüd hüppama minna. Keha on väsinud. Aga nagu eelnevalt ütlesin, siis tulemus on seekord teisejärguline. Kõige olulisem on see, et ma tahan hüpata veel. Kui see tahtmine on olemas, siis peab lootma, et ka teised puzzle tükid kokku saavad. Üldkehalise vormi seisust annab mulle märku kasvõi näiteks kõhulihaste test - varbseinal rippes jalgade tõstmine üle pea. Viimati tegin kolm seeriat - esimeses seerias 18 kordust, teises 17, kolmandas 16. Seeriate vahel 3-5 minutit pausi. Alustasin selle harjutusega ca kuu tagasi, kui tegin kolm seeriat 10-9-8. Eesmärk on olnud see, et kui suudan 3 seeriat ära teha, lisan järgmises trennis igale seeriale ühe korduse. Nii see number on kasvanud. Järgmine kord peaksin siis üritama 19-18-17, mis on väga suur väljakutse. Lisaks olen teinud palju täiskükke kangiga, väljaasteid kangiga jne. 
Nii et võtame ühe sammu korraga ja vaatame, kuhu tee mind välja viib...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar