Laupäev, 13. veebruar 2016

Viimane peatükk

Minu viimasest blogi postitusest on möödas pisut enam kui 2 ja pool aastat. Poleks arvanudki, et nii palju juba. Aeg tõepoolest lendab.

Otsustasin blogi taas ellu äratada, sest minu sportlik karjäär kõrgushüppajana on jõudmas lõpusirgele ning ehk innustab minu viimane ponnistus tulemust teha kedagi mu enda õpilastest. Kui mina suudan end kõikidele raskustele vaatamata kokku võtta, siis miks ei peaks üks noor, energiline ja motiveeritud noor seda suutma. Kui juba üks inimenegi leiab siit edaspidi midagi, mis teda motiveerib, ongi mu eesmärk täidetud. Kindlasti ei jää tulemata ka pisut teravamad postitused erinevatel sporti puudutavatel teemadel. Kui on põhjust muidugi.

Kuna olen taas alustamas aktiivsemalt treeningutega, siis on õige aeg korraks heita pilk viimaste aastate peale. Kirjutan siia oma kõrgushüppe tulemused võistlushooaegade kaupa. Siis saab näha, kuivõrd stabiilselt olen suutnud kõrgushüppe sektoris hakkama saada.

2008 välishooaeg - 2.03
2009 sisehooaeg - 2.08
2009 välishooaeg - 2.05
2010 sisehooaeg - 2.10
2010 välishooaeg - jäi vahele raske vigastuse tõttu
2011 sisehooaeg - jäi vahele raske vigastuse tõttu
2011 välishooaeg - 1.99
2012 sisehooaeg - 2.05
2012 välishooaeg - 1.98
2013 sisehooaeg - 2.05
2013 välishooaeg - 2.00
2014 sisehooaeg - 2.04
2014 välishooaeg - 2.01
2015 sisehooaeg - 2.03
2015 välishooaeg - 2.00
2016 sisehooaeg - jääb vahele vigastusest taastumise tõttu 

Tegelikult on stabiilsus päris hea olnud. Kahju on kahest suvisest võistlushooajast, kui ei õnnestunud 2 meetrist jagu saada. Kõige rohkem jääb südamele 2010.aasta suvel saadud ränk vigastus. Talvine võistlushooaeg läks suurepäraselt, kui Eesti meistrivõistlustelt võitsin hõbemedali isikliku rekordi 2.10ga. Sama aasta suvel olin jala probleemidega hädas ning hooaja esimese võistluse sain teha Eesti meistrivõistlustel. Võistlushüppeni paraku ei jõudnudki, sest esimesele katsele minnes rebenes hoojooksul vasaku jala kannakõõlus. Operatsioonist taastumiseks kulus tegelikult väga kaua. 

Veel saab sellest loetelust välja lugeda, et sisehooajad on olnud alati edukamad kui välishooajad. Mulle tõepoolest meeldib väga sisehallides hüpata. Seetõttu oli väga raske vastu võtta otsust 9.detsembril 2015 Tartus operatsioonilauale minna. Reaalsus oli aga selline, et põlv ei lubanud enam hüpata ühtegi hüpet. Ning kuna tahtmine on veel hüpata, siis tuli see teekond ette võtta. Ning kui ma ütlen, et põlv ei võimaldanud ühtegi hüpet enam sooritada, siis seda mõtlen ma sõna sõnalt. Läbi valu olen elus väga palju hüppeid ja võistlusi ära teinud, seekord oli valu hüppehetkel aga nii hull, et sellest enam ka kõige suurema tahtmise juures ei olnud võimalik üle olla.

Mis motiveerib? Tahan uuel Pärnu staadionil veel vähemalt korra hüpata! Viimati hüppasin seal 2005.aastal, kui püstitasin isikliku rekordi 1.93. Staadion peaks valmima käesoleva aasta juunis ning esimesi võistlusi planeeritakse sinna suve teise poolde. Seega aega veel nagu oleks. Ning muidugi armastus ala vastu. Tahtmine hüpata on veel alles, eriti praegu, kui mitte keegi ei arvesta enam sellega, et mind võistlustel hüppamas võib kohata. 

Mis olukorra raskeks teeb? Neid asju on omajagu. Esiteks tervislik seisund. Viimati sain korralikult ettevalmistuse läbida aasta tagasi talvel. Suvel oli juba põlvega tõsiseid probleeme, suve hakul tegin ühe võistluse, ilma ühegi hüppetrennita 2.00. Suve teises pooles sain teha ainult lõigutrenne ja heitetrenne. Ning septembris tegin veel kaasa Kilingi-Nõmme mitmevõistlusel. Kõrgushüppes sain teha ühe katse algkõrgusel, rohkem põlv hüpata ei võimaldanud. Pärast seda oli selge, et midagi tuleb ette võtta. Nii ma 9.detsembril lamasingi operatsioonilaual Tartus, kus mind lõikas doktor Aalo Eller. Kuu aega hiljem tegin esimesed kerged sörkjooksud. Ent täiesti korras põlv hetkel veel ei ole, kas see saabki täiesti korda, seda näitab ainult aeg.

Teiseks tuleb leida motivatsioon ja aeg, kuhu oma treeningud sättida. Töökoormus on väga suureks läinud ning üha raskem on leida aega ja ka energiat ise paar tundi trenni rügada. Toon siinkohal välja oma nädalaplaani, et oleks hästi näha, et trennile pole kerge aega leida.

Esmaspäev
koolis tunnid 10.15-13.10
trennide andmine 15.15-19.00 (ettevalmistusperioodil september, oktoober, november, detsember, märts, aprill kuni 20.00ni)

Teisipäev
koolis tunnid 11.20-15.00
trennide andmine 16.00-19.00 (ettevalmistusperioodil ka 20.00ni)

Kolmapäev
koolid tunnid 8.25-11.00
trennide andmine 15.30-19.00 (ettevalmistusperioodil ka 20.00ni)

Neljapäev
koolis tunnid 10.15-15.00
trennide andmine 16.00-19.00
jalgpallurite üldkehaline ettevalmistustreening 19.30-20.45 (toimub november, detsember, jaanuar, veebruar, märts)

Reede
koolis tunde ei ole
trennide andmine 15.45-19.30 (ettevalmistusperioodil ka 20.00ni)

Laupäev ja pühapäev 
võistlusperioodil võistlus võistluse otsas, rahulikum periood september, oktoober, november, aprill


Olgu siinkohal kohe mainitud, et pärast tööpäeva lõppu ei ole kerge trenni teha. Treeningute kvaliteet on kordades madalam. Sellise nädalaplaani järgi on välja kujunenud, et kindlad trennipäevad on kolmapäev ja reede. Et aga sporti tulemusele teha, tuleb teha mul vähemalt 4 trenni nädalas. Olen palju aastaid teinud trenni ka 6 korda nädalas. Praegu ei ole see kuidagi mõeldav. Seega kui nädalavahetus on hõivatud, tuleb aega näpistama hakata nädala seest. Nii olen teinud trenne teisipäeva hommikuti 9-11ni või siis jätnud mõne trenni tõepoolest päeva lõppu. Aga pean taaskord lisama, et see on suur pingutus ja midagi väga meeldivat sel ajal trenne teha enam ei ole, kui oled päev otsa jalgade peal olnud ja noori häälekalt juhendanud. Energiakulu on olnud suur.

Et need trennid siiski ära teha, peab paigas olema toitumine, unerežiim, taastumine, treeningvarustus jne.

Minu viimaste kuude treeningud on olnud väga juhuslikud. Mõned nädalad olen saanud teha 3-4 trenni, aga on olnud ka nädalaid 1-2 trenniga. Kuna jalg on pidanud rahu saama, olen üritanud mingitki sportlikku vormi hoida jõusaalis. Suurim sportlik saavutus on olnud rinnalt surumise rekordi viimine 105 kilogrammini. Nii olen vähemalt saanud aegajalt ennast maksimaalselt pingutama. Aga igatsen õigeid kergejõustikutrenne väga.

Toitumisest, magamisest, taastumisest, treeningvarustusest ja esimestest trennidest aga juba järgmisel korral! 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar