Neljapäev, 15. detsember 2016

Leg day

On teisipäeva varahommik. Äratuskell heliseb. Kell on mõned minutid tagasi saanud 7. Ühe silma suudan avada, et haarata mobiiltelefon ja äratus edasi lükata. Nii ma ka teen. Aga juba hakkab mõistus mulle signaale saatma...miks sa kell 7 tõusma pead? Tööle pean täna minema alles kella 13 ajal. Saaksin vabalt magada 12ni kui vaid tahaksin. Mõnikord tegelikult tahaksin ka, aga ühte asja tahan rohkem - TRENNI! 

Kell on saanud 7.10 ja äratuskell annab enda kohalolekust taas märku. Reeglina suudan teise äratuse ajal end üles ajada ja toimetama hakata. Ega kerge reeglina tõusta ei ole. Eriti kuna eelmisel õhtul on hilja magama saadud, töö on hoidnud üleval tavaliselt 12-1 ajani öösel. Varakult tõusen aga selleks, et end korralikult üles äratada, dušši all ära käia ja kosutavat hommikusööki valmistama hakata. Hommikusöök on minu jaoks kindlalt päeva kõige olulisem toitumiskord. Kui siin järeleandmisi teen, ei ole ma trennis võimeline sajaga pingutama. Vahe on koheselt tuntav. Toidulaualt puuduvad igasugused helbed ja võileivad. Laual peab olema korralik munaroog või müsli, lisaks kohupiim. Päev on elamist väärt vaid siis, kui hommikul saab ka tassi kohvi juua.

Hommikusöögi lauast otse trenni minna ei ole ka kuigi arukas tegu. Nii jõuangi jutu tuumani, miks ma kell 7 just ärkan. Paratamatult tuleb lasta kõhul pisut tühjeneda ka. Selle vaba aja sisustan reeglina töö tegemisega ja nii see aeg lendabki. Tuleb trenni minna. 

Teisipäev on jalapäev. Jah, kahtlusteta nädala kõige raskem trenn. Seetõttu asub see ka teisipäevasel päeval, kui tööle tuleb tavapärasest hiljem minna. Septembrikuu keskelt alustasin ühe kindla treeningplaaniga, mis näeb ette korralikku "killer" treeningut. Olen seda kava nende kuude jooksul kohendanud, koormusi muutnud, harjutusi pisut väljagi vahetanud. Areng on olnud muljetavaldav. 

Jalapäeva teen kergejõustikuhallis ning põhimõtteliselt tähendab see intensiivset, väikeste puhkepausidega 2 tunnist higivalamist ja seejärel dušši alla roomamist. Just selline tunne on treeningu lõpus. Kõiki raskusi ja kordusi mainima ei hakka, aga tavaliselt näeb treening välja selline: Korralik soojendus ca 30 minutit (jooks, võimlemine, venitusharjutused). Soojenduse lõpuks on särk juba kergelt märg. Soojenduse üks eesmärkidest on ka end üles äratada ning kohe algavaks koormuseks valmis seada. Seetõttu ei saa ma aru nendest, kes soojendust uimaselt ja tuimalt läbi teevad.

Pärast soojendust on esimene harjutus täiskükk kangiga. Tühja kangiga soojendusseeriale järgneb 6 seeriat kükke. Minu jaoks on see harjutus üks trenni raskemaid, sest mu jalad on pikad ja selline pikk ning kestev pingutus (mida täiskükk kahtlemata on) on lihtsalt kohutavalt raske. Raskused iga seeriaga tõusevad, kordused vähenevad. Teine harjutus on kastile hüpped kahel jalal. Selleks asetan enda ette kastide virna ja ees on ootamas samuti 6 seeriat hüppeid. Kordused vähenevad, kasti kõrgus kasvab. Alguses on kasti kõrgus reeglina 130-135 sentimeetrit, iga seeriaga kõrgus kasvab. Pärast hüppeid ootab ees väljaastekõnd kangiga, eelmisest nädalates alates teen seda harjutust 60kg raskusega (alustasin muide 40kg kangiga mõned kuud tagasi). Seda harjutust on 5 seeriat. Selle harjutuse lõpuks on tegelikult juba igasugune särts kadunud ja edasine toimub peamiselt vaid tahtejõu ja enese kokkuvõtmise arvelt. Edasi on harjutuste järjekord varieeruv. Aga ees on ootamas veel sangpommiga hüpped, Bulgaaria käärkükk raskusega, aegajalt jõutõmme.

Muide, see Bulgaaria käärkükk oli alguses üks jube harjutus. Nii raske, et karju või appi. Näeb see välja selline:


Mina teen seda praegu 30kg raskusega. Ja kannataks juba juurde panna. Veel 1,5-2 kuud tagasi oli see harjutus tõeline piin, praegu on tase niipalju tõusnud, et enam nii hull ei olegi. Aga see muutub taas peagi, sest plaanis on raskus 40kg peale viia. 

Kui ma trenni lõpuks sörkima saan, ei tunne ma oma jalgu ning esimesed paarsada meetrit kulub justkui sellele, et uuesti jooksmist õppida. Jalad on lihtsalt nii tuimad. Aga seegi enesetunne on viimasel ajal talutavamaks muutuma hakanud. Kordustest niipalju, et alguses olid kõige pikemad seeriad sellised, kus kordusi 12. Viimased 2 nädalat olen raskusi tõstnud ja kordusi langetanud 8ni. Koormusi peab kindlasti muutma! 

Nii et tavaliselt kulub koos soojendusega 2,5 tundi väga intensiivse treeningu jaoks sel hommikul. Aeg, mida saaksin veeta kodus teki all. Aga ma ei tee seda. Olen eriti uhke, et mitte kordagi pole tulnud pähe mõtegi, et äkki täna ei teeks. Jätaks korra vahele. Naudin seda tegevust. Kuigi kordan veelkord - väga raske trenn on selline. 

See oli kõigest üks päev mu nädalas. Reeglina tuleb tööl kauem aega veeta ja ikkagi oma trenn sinna ära mahutada. Teistest trennidest räägin juba teinekord. Aeg magama minna! 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar