Jalg ei pidanud vastu

Võistlus õnnestus. Korralduspool vähemalt. Sellise üldhinnangu võin üritusele anda küll. Alati saab paremini, aga üldjoontes võib tänavu tehtud edusammude üle uhkust tunda.

Enda võistlus oli ääretult raske. Sel aastal tundsin ma ennast tõesti üliväsinult nendel võistlustel. Iga aasta olen meeletult energiat kulutanud, et seda korraldada, aga alati olen saanud võistluseks mingi positiivse laengu, emotsiooni. Kas siis rahvas äratab kaasa plaksutamisega mu üles või suudan ma ise kõige viimased energiajäägid väga konkreetse ülesande jaoks kasutusele võtta. Tänavu seda ei suutnud. Olin kogu võistluse tõepoolest väsinud.

Soojendus algas hästi, enesetunne oli täiesti normaalne, ei midagi hiilgavat ega midagi ootamatult kehva. Nii kui kõrvaklapid kõrva sain ja omas mullis tegutsema hakkasin, unustasin hetkeks ka väsimuse. Tagasilöök tuli jooksuharjutuste ajal, kui ühte konkreetset harjutust tehes vigastus välja lõi (arvestades harjutuse iseloomu ja liigutuste dünaamikat ei oleks pidanud tegelt üldse seda tegema, teades, et mul on jalaga probleeme). Tol hetkel ajas see vihale, sest tundsin, et oleksin saanud selle ära hoida sel päeval. Samas kui hüppeid vaatama hakata, siis tõenäoliselt ei oleks ma sellega siiski hakkama saanud. Kohe esimene proovihüpe lõi jalga tugeva valu. See omakorda lõi sellise seisu, kus ma ei julgenud/suutnud korralikult hoojooksu sooritada. Muutsin pärast viimast proovihüpet sammu, tõin selle ühe sammu võrra lähemale. Eeldasin, et kui alustan hoojooksu terve jalaga, siis saan vähemalt esimese sammu korralikult teha, edasi tulgu mis tuleb. Ühtegi proovihüpet täiesti uue hoojooksuga ma ei teinud. ÕIGE olnuks võistlemisest loobuda, süda aga tahtis nii väga hüpata...

Iga hüppega läks jalg valusamaks ja kohati tundsin, et tahaks mõne pisara täitsa valada. Samas usaldasin oma enesetunnet ja vaistu, ma tundsin, et midagi ära tõmmata ma ei saa. Lihtsalt valu on üleval ja see iga hüppega muutub suuremaks. Proovisin valust üle olla. Paaril hüppel see ka õnnestus. Näiteks 2.01 teine katse, mille ületasin. See oli võistluse ainus hüpe, kus jalg justkui ei valutanudki, suutsin lihtsalt paremini keskenduda hüppeks. Aga pärast hüpet oli muidugi jalg jälle hullem ja 2.04 peal enam hüpata ei suutnud korralikult ühtegi hüpet. Väga kahju oli. Olin tulemuses pettunud, kuigi teadsin, et ma pole kunagi varem läbi sellise valu ühtegi võistlust läbi teinud.

Paar päeva peale võistlust oli jalg ikka väga väga valus veel. Nüüd saan kõndida valutult ja loodan uuel nädalal taas sörkima hakata. Kiirustada ei taha, sest see vigastus tuleb korralikult välja ravida. Aega kaotada ka ei taha, sest tunnen juba praegu, kuidas olen kehaliselt nõrgem kui paar nädalat tagasi. Töö läheb kaotsi nii. Ma olen kindel, et kui suudaks end nüüd kiiresti terveks saada ja rohkem hüppetrenne teha ja tehnikat lihvida, tuleks talvel parem tulemus kui eelmine talv (2.05). Ma ei anna alla ja teen tööd edasi. Peab tulema. Peab.