Närviline nädal

Ma väga tihti siin oma tööst rääkida ei ole tahtnud, aga see nädal on siiski mõningad asjad rääkimist väärt. 

Nädal oli väga närviline ja stressirohke mulle. Trennis oli probleeme ühe mu väga tubli õpilase ja tema sooritatava kergejõustiku alaga. Täpsemalt sellega, et see ala tal ei õnnestunud enam. Nädala esimesed kolm päeva läks kogu mu energia sinna, sest üritasin koguaeg midagi välja mõelda, kuidas olukorda lahendada. Raskusi oli ka magama jäämisega, sest mõtted olid koguaeg selle probleemi juures. Kolmapäeval sain head nõu oma vanemalt kolleegilt, kelle nõuannetest oli kasu ning ühtteist hakkas muutuma. Nii et on minulgi veel väga palju õppida, kuidas selliseid olukordi lahendada. Aga nädala viimases trennis lõpuks kõik toimis ja süda on taas rahul. Siin saan küll öelda, et puhas töö võit. Alla me ei andnud ja muudkui proovisime ja proovisime, kuni õigete lahendusteni jõudsime. Ning sellised õpilased, kes nii edukalt ebaõnnestumistest kosuvad, teevad mul meele ülimalt rõõmsaks. Sihikindlus viib sihile!

Endast natuke ka. Tegin see nädal siis esimesed trennid pärast 29.detsembri võistlust, kus end taas vigastasin. Plaan oli teha trenn juba teisipäeval, aga tööl venis eelpool mainitud lugu nii hiljapeale õhtul, et enam mul energiat ei olnud ning loobusin sellisest trenni üritusest. Tegin selle trenni järgi neljapäeval, mil oleks pidanud olema puhkepäev. Igatahes 3 trenni on tehtud järjest ja enesetunne täitsa hea. Seni ei ole see vigastus endast veel märku andnud. Loodame, et jääb ka nii. Kõrgust muidugi veel praegu hüpata ei julge, sest seal võib see väga kiiresti taas välja lüüa. Aga reedel sain nüüd täiskiirusel joosta juba ilma mingi valuta, nii et ülimalt positiivne!

Kus ma järgmine kord võistlen, seda ma veel ei tea. Kindlasti peaksin hüppama 10.veebruaril Tallinnas klubide karikavõistlustel, ent loodan siiski, et saan ka varem kuskil hüpata.