Täna oli kurb päev. Suri mu venna koer Leedi. Kuna veel mõned kuud tagasi jäin ilma oma koerast, siis tean, mida vend tunneb. Ja mida pisike vennalaps, kellele koer väga armsaks oli saanud.
11 aastat tagasi sõitis vend autoga suvilast linna poole kui nägi suvilavahelisel teel koera, kes oli ilmselgelt nälginud. Kuna suvilateedel oli vend tihe sõitja, siis teadis ta kohe, et tegu ei ole selle kandi koeraga. Koer oli väga arg ja meeletult näljas. Vend suutis ta kuidagi enda juurde meelitada ja autosse saada. Sellest päevast peale saigi ta omale koera. Mäletan seda hästi, sest paar päeva pärast koera leidmist olin mina n.ö tema lapsehoidja suvilas. Vend pidi kuskil ära käima pool päeva ja mina siis hoolitsesin ta eest.

Aastatega muutus kutsu aina julgemaks ja sai tõeliseks pereliikmeks. Olen isegi temaga käinud mitmeid kordi jalutamas ja tema eest hoolitsenud. Vend mattis koera minu koera kõrvale. Tõesti väga kahju on :(