Täna sai tehtud taas 2 trenni. Hommikul tegin tund aega üldkehalist, tegin harjutusi suurematele lihasrühmadele. Lisaks andsin pisut koormust pöiale. Muideks täna suutsin esimest korda teha pöiajooksu üldse. Nii 25 meetrit ja suure suure pingutusena, ent pöid läbi ei vajunud. Olgugi, et see oli hirmraske, oli see jälle midagi uut, mida seni ma suutnud pole. Õhtul tegin juba intensiivse jooksutrenni - jooksin lõike nii kuidas jaksasin ja tegin rohkem pöiaharjutusi.
Nii hommikul kui ka õhtul oli sörkima hakates pöid väga kehv, no nii kehv oli, et igasugune tuju kadus ära ja kohe tekkis selline tunne, et no sellise jalaga ma küll midagi teha ei saa niipea. Samas pärast kilomeetri läbimist hakkas jalg soojaks minema ja pärast eriharjutusi oli jalg täitsa okei. Lõikude jooksmisel oli juba päris okei. Lõigud tulevad endiselt väga raskelt, aga tore on see, et taastumine käib kiiresti. Umbes minut aega pärast jooksu on selline tunne, et rohkem ma mingil juhul ei jookse. Aga pärast minutilist pausi on tunne totaalselt teine ja nii ma tegingi täna rohkem jookse kui esialgu oli plaanis.
Tahaks et ilm soojemaks juba läheks. Ma olen üsna kindel, et mida soojem ilm, seda parem on mu jalg. Sellised traumeeritud kohad on väga tundlikud ilmale, mida olen see talv ka juba endapeal tundnud.
Nii et kuigi trenni nagu teeks ja tuju üritan üleval hoida, siis midagi hõisata siiski ei ole. Jalg võiks ikka parem juba olla...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar