Pärast eilset trenni teadsin ma kohe, et homme ärgates avastan end taas suurte lihasvalude käes vaevlemas. Nii ka läks. Nii kui hommikul äratuskell helises ja ma voodis olles külge keerama hakkasin, sain aru, et täna ei tule mitte lihtne päev. Tuharalihased on väga kanged, lisaks pisut tagareied. Aga no see on ikka väga mõnus tunne ma ütlen. Liikusin hommikul ringi nagu robot ja toolile istuda sai vaid siis, kui padja alla paned :D
Aga soojendusjooksuga tänases trennis sain end juba kenasti käima. Lisaks proovisin üht lihaseid ja liigeseid soojendavat õli, mida kantakse enne trenni peale. Täitsa mõnus vahend tundub olevat, absoluutselt soojaks ei teinud lihaseid, aga kuidagi palju kergem oli trenni teha. Tänane trenn läks täpselt nii nagu soovisin. Kõik sain tehtud ja tegevus oli kvaliteetne. Kui vaid püsiks selline tervis ka järgnevatel nädalatel ja kuudel...
Tänane trenn sujus üldse kuidagi eriti positiivses toonis. Tuju oli hea, olgugi, et kõik lihased nii kanged ja valusad. Suutsin kõvasti pingutada ja higi valada. Olin üksinda hallis ja mitmel korral avastasin end muigamas. Lihtsalt hea tuju oli :)
Kui ma nüüd tagasi vaatan kevadisele trennile ja suvistele eesmärkidele, mille ma püstitasin, siis paneb ikka muigama küll. Mille pealt ma lootsin edukat võistlushooaega? Ma ei suutnud pöialegi tõusta, sellel jooksmisest rääkimata, ma ei saanud teha sammhüppeid, jooks käis läbi valu ja pisarate. Kaotasin vist tõesti reaalsustaju, kui lootsin et hüppan 2.10 ja enam. Ning praegu suvist hooaega ja parimat tulemust (1.99) hinnates, jään endaga igati rahule. Tegelikult läks ikka päris hästi, sest hüppasin kui invaliid ja olin füüsiliselt sama tugev kui 12 aastane poiss.
Praegu saan teha aga just seda, mida on vaja teha ja seetõttu on ka enesekindlust tublisti lisandunud. Peaks vaid tervis vastu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar