Famooooooooooooooooooooooooooooos

Tänane trenn algas raskelt, kuna olin ikka väga väsinud. Õnneks sain päevajooksul tihedalt süüa ning suutsin end ka trennitegemiseks kokku võtta. Tegin täna esimesed jooksusammud ja mõnus oli. Kuna tegelikult oleks pidanud täna hüppeid tegema ja kelguga jooksma, siis otsustasin kolmapäevase plaani tänasele tõsta ja tänase kolmapäeva peale. Ei tahtnud kohe esimene päev jalga suure jooksmise ja hüppamisega koormata. Nii juhtuski, et täna tegin nädala esimese kangitrenni.

Kangile lisandus siis rebimisel 5kg nagu planeeritud oli. Soojendusjooksu ajal olin arvamusel, et täna selle raskusega väsimuse tõttu hakkama ei saa. Pärast soojendusraskusi jõudsin arvamusele, et ehk esimesed 2 seeriat suudan isegi ära teha sellega, siis võtan 5kg taas maha. Plaan nägi ette 5 seeriat ja korduste kasvu seeriates. Nii et seesama raskus, mida reedel esmakordselt kahes viimases seerias proovisin, pidi täna üles minema viies seerias, mis kõik on pikemad kui reedel. Keeruline. Aga see oli ikka vägev tunne küll. Suutsin kõik 5 seeriat selle raskusega hakkama saada. Pingutus ei olnud enam 100%, vaid 110%. Andsin endast kõik ja võitlesin jubedalt, eriti seeriate lõpus ja viimasel seerial tervenisti. Ma ei ole mitte kunagi pärast rebimist olnud 2 minutit kõhuli maas, suutmata end püsti ajada. Aga see kõik oli seda väärt. Pingutus ei olnud mitte ainult füüsiline, vaid ka psühholoogiline, sest see meeletu tahe täna aitas mind ikka kõvasti. Nii et tänase seisuga olen sealmaal rebimises, et kangil on 5kg vähem kui 2 aasta eest elu parimas vormis olles. Ja see seis rõõmustab mind. Ma oleksin väga üllatunud, kui detsembri lõpuks rebimises uut rekordit ei tee. Vägagi üllatunud.

Ka kangiga kükkimises lisasin kangile 10kg, mida ei ole küki puhul sugugi palju, aga kuna täna võttis rebimine täiesti läbi, siis oli ka see kang parajalt raske, ent oluliselt talutavam kui rebimine. Saime hakkama. Ainsa asjana jätsin plaanis tegemata pöiasirutaja kangiga, kus suur raskus turjal pean pöidadele tõusma. Täna jala tõttu seda veel teha ei julgenud. Kõik muu sain tehtud, nii et igati kordaläinud trenn oli.

Siin on samas ka mõtlemiskoht. Oleks asi nii lihtne, et lisame aga jõudu ja hüppan aina kõrgemale. Paraku see nii ei ole. Oluline on siinkohal esiteks kehakaal. Olin pärast trenni nii näljane, et unustasin end kaaluda. Teen seda kohe hommikul, et näha, mida kehakaal ka teeb. Kui jõunäitajad nõnda paranevad, siis on selge, et lisandub ka kaalu, seda siis mõistagi lihasmassi arvelt. Seda ei tohi aga liiga palju tulla. 2-3kg võib juurde võtta nende kuudega, need peaksid suhteliselt kiiresti ka alla minema, kui koormused taas alla lähevad. Teiseks oli mu eesmärgiks ühe oma trumbi taastamine. Ehk kiiruse taastamine. 2 aasta eest jooksin 30m lendlähtest 2,99, mida minuteada keegi teine praegustest Eesti kõrgushüppajatest suutnud ei ole. Pärast vigastust aga ilmselgelt sellise kiiruseni tagasi jõudnud ma ei ole. Treeninguid alustades võtsin eesmärki, et aasta lõpuks peaksin jooksma 3,15-3,20, et rahule jääda. Praegu aga on juba 2 nädalat saanud tõsiselt kannatada just jooksupool treeningutel, nii et selle saavutamine ei ole lihtsate killast ülesanne. Ajale proovin joosta järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Mitte varem. Nii et kui suudan kiiruse soovitule lähedale saada taas ning kehakaal püsib normide piires ning jõunäitajad liiguvad veel natuke ülesmäge, siis on põhjust ka tulemust loota. Enne mitte.

Mida ma täna veel märkasin rebimise ajal, et seljalihased on tugevamaks läinud. Niipalju ei ole ma seljalt veel abi saanud kangi üles rebimisel kui täna. Seeriate lõpus oli seljast ikka palju kasu ja trenni lõpuks oli selg ka kergelt kange. Tänase trenni lõpus tegin veel kuulijänne, kuigi olin totaalselt väsinud. Kuulid aga lendasid sama kaugele kui kevadel vahetult enne suvist hooaega. Seegi on positiivne märk, sest siis oli seisund hoopis teine ja nüüd väsimuse pealt suudan sama tulemust teha. 

Ja üks hea asi on veel. Järgmine samasugune kangitrenn nagu täna on ALLES LAUPÄEVAL!!! Juhuuuuuuuuuuuuuuuuuu :D