Ma olen enda üle uhke selles osas, mis puudutab enda häälestamist treeninguks igapäevaselt. Viimasel ajal ei olegi olnud ühtegi sellist päeva, kus vahetult enne trenni oleks selline tunne, et nüüd läheks ja paneks ja valaks higi nii kuidas vähegi saab. Ikka on sees väsimus (kuna trennid on kõik õhtul peale tööpäeva). Olen unine ja loid. Veerand tundi ma alati puhkan pärast oma viimase grupi trenni lõppu. Viskan lihtsalt pikali ja lebotan. Peamiselt lasen ajul puhata. Ning igakord kui soojendusjooks tehtud, on enesetunne kordades parem ja olen alati valmis 100% pingutuseks. 

Võtame kasvõi tänase. No enne trenni olin taas nii väsinud, lihased eelmiste päevade trennidest nii valusad ja kanged. Esimesed ringid jooksen nagu puuhobune. Aga kui läks juba lahtijooksudeks ja hüpete tegemiseks, olin ikka 100% valmis ja tahtmist nii täis. Selles suhtes müts maha enda ees. 

Tänase trenni pidas jalg kenasti vastu. Esimesed hüpped tegin kergemalt, aga õnneks nägi plaan ka ette, et 3 seeriat hüppeid on soojenduseks ja neid peab tegema kergelt. See tõmbaski mind käima, sest edasi olid sammhüpped juba päris viisakad ja hüpetel pikkust isegi oli juba. Pingutus taas 100%. 

Tänase päeva raskeim ülesanne oli kindlasti kelguga jooksmine, sellest nädalast on kelgu raskus 7,5kg ja seeriaid 4. Nii et kokku 8x60meetrit kelguga ja 4x60m ilma kelguta otsa. Jooksin kõik korrad ajapeale, et olla kindel selles, et väsimuse suurenedes tempo ei langeks. Jooksu ajad 4.28, 4.12, 4.08 ja viimasel seerial 3.91. Oma parimatel päevadel jooksin sama kelguga 3.70 peale koguaeg. Nii et see viimase seeria 3.91 on täitsa okei selles valguses. Jooks on ju see, mida sisuliselt ei olegi mul eksisteerinud viimase 1,5 aasta jooksul. Aga sammud õiges suunas on tehtud, vähemalt tundub nii. Esimesed seeriad olid täna aeglased juba seetõttu, et ma ei julgend kõike endast anda jala pärast. Kui aga nägin, et jalg kenasti vastu peab, hakkasin kiirust lisama. Viimase seeria jooksin küll suure väsimuse pealt juba, aga sellegipoolest täie rauaga. Ka kõik jooksud ilma raskuseta jooksin maksimaalse pingutusega. Nii et selline aeg nii harjutuse lõpus oli täitsa okei tulemus.

Lisaks meeldib mulle endale väga see, et lisaks selle plaani täitmisele suudan ma end kokku võtta trennides ja tegeleda ka oma nõrkade kohtadega. Täna uhasin näiteks kerelihaseid ikka päris mõnusa portsu. Et sellist tegevust ei suutnud ma teha üksinda trennides ka kahe aasta eest, kui parimad päevad käsil olid. Loodan, et see on samm õiges suunas. Homme on ees ootamas taas sangpommiga hüpped, väljaasted kangiga ja lõigud. Ning laupäeval see hirmuäratav kangitrenn. Hakkan vaikselt juba pühapäeva (ainsat puhkepäeva sel nädalal) ootama, sest keha hakkab väsima. Loodetavasti andis jaksu kaheks viimaseks trenniks ka tänane saun, mis viimased mahlad välja pigistas kehast.

Naudime protsessi!