Kui juba soojendusjooksu ajal hüppeliigese väljaväänamine juhtub, siis ma ei oska midagi kosta enam.
ho-ho-ho merry christmas...tõepoolest
Olen oma hüppeliigeseid ikka päris palju elus välja väänanud. Nii et tegu on tuttava vigastusega ja reeglina suudan ma üsna hästi hinnata vigastuse tõsidust. Mul on olnud kergemaid väänamisi, kus 3-4 päeva hiljem on juba kõik okei ja saab kergelt joosta ja on olnud tõsisem külgsidemete rebend, kus jalg läks paksuks nagu puupakk paari minutiga ja sinikad ilmusid õhtuks juba jalale, andmaks märku, et juhtunud on rebend. Tookord oli paus igasugusest jooksust ligi 6 nädalat. Esialgsel hinnangul tundub seekordne vigastus seal kuskil vahepealne. Esimene öö on alati kõige olulisem, hommikul saab oluliselt selgema ülevaate olukorrast. Kui kohe pärast juhtunud tundus olukord keskmisest tõsisem, siis pärast külma pealepanemist hallis olukord paranes. Jalg paiste ei läinudki oluliselt ja sain isegi käia normaalselt. Tund aega hiljem hakkas jama pihta, kui jalg valutama hakkas järjest rohkem ja enam käia ei saanud. Õhtuks on asi läinud veel tõsisemaks, lonkamine on tugev ja igakord, kui jalale toetun, siis on ikka päris valus. Olen hoidnud palju külma peal täna ja jalg on olnud enamus ajast kõrgemal. Lisaks määrin jalga nii turset alandava geeliga kui ka külmageeliga. Aga nagu sai öeldud, siis hommik on õhtust targem.
Neid emotsioone ma siia kirja panema ei hakka, mida ma täna terve päeva tundnud olen. See tekst oleks inetu ja ropp. Aga seekord läheb vigastus 100% minu südametunnistusele, lohakusest ja lollusest see alguse sai. Valus õppetund. Kui peaksin täna vastama küsimusele, millal uuesti jooksma saan, siis enesetunde põhjal vastaksin, et minimaalne paus on 2 nädalat. Nii et järjekordne tagasilöök on tulnud. Palju enam välja ei kannata....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar