Kõik, kes on huvi tundnud mu tegemiste vastu - tundkem rõõmu sellest, kust olen alustanud ja kuhu tänaseks päevaks välja jõudnud. Kui septembris alustasin, kirjutasin paberile, et kuna kiirust on vaja taastama hakata, et vähegi normaalselt hüpata, siis pean talvel jooksma 30m lendlähtest 3,15 kanti. Tuletagem meelde, et rekord on mul koguni 2,99, mis sündis kahel korral ühes trennis mitmed aastad tagasi. Lisaks tuletagem meelde, et pärast kannakõõluse rebendit ja operatsiooni suutsin ma esmakordselt 3,30 piiri alistada alles sel kuul.
Täna jooksin esimest korda naelikutes 30 ajapeale ja esimest korda tegin seda trenni esimeses pooles, mitte trenni lõpus. Valmistusin korralikult selleks ürituseks. Enne trenni määrisin reied ja sääred kokku kergelt soojendava spray-ga,et soojendust lihtsam teha oleks juba. Esimesed jooksudki olid kerged ja head. Siis sai korra tossudes proovitud ja 3,31 andis lootust. Naeltes esimene jooks 3,26. Kuna naelikud ei ole minu omad ( minu sprindinaelad on kadunud :( ), siis võttis esimene jooks kohanemiseks aega. Teine jooks tõi aga naeratuse näole - 3,16! Korra proovisin veel, aga püssirohi oli otsas - 3,18. Sellegipoolest - 5 kuud tagasi kirja pandud eesmärk on täidetud! Ja ütlen päris ausalt, et tunnen, kuidas midagi jäi veel sisse. 3,10-3,12 võib veel tulla küll.
Aga üldiselt võin täna tõdeda, et selle 5 kuu karmi treeningu ja enda ülestöötamisega olen taas loonud vähemalt eeldused kõrgele hüppamiseks. Toogu see talv, mis ta parasjagu toob. Olen just seal, kuhu end planeerisin ja siit on võimalik veel pikkade sammudega edasi minna!
Happy-happy-happy!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar